Alvar Soesoo: läbimõeldud maapõuepoliitikaga arenenud rikaste riikide sekka

Kaevandus Foto: SCANPIX

Viimased valimised on õnneks kergitanud korraks ka meie maapõueressursside temaatikat. Enamikul suurematel parteidel on oma kavatsuste dokumendis ühel või teisel moel maavarade teema käsitlust leidnud. Geoloogina ja ennast maavarade valdkonnas spetsialistina tundvana ma nendest dokumentidest midagi uut või edasiviivat küll ei leidnud, kirjutab Alvar Soesoo Sirbis.

Samuti ei kohanud ma ühtegi ettepanekut, kas ja kuidas meie loodusressurssi ja maavarasid kasutada, kuidas peaksime neid uurima, et maavarade kasutamine võimalikult vähe keskkonnakahjulikke või sotsiaalsfäärile raskesti mõjuvaid tagajärgi esile kutsuks.

Küll kuuldus uusi poliitilisi suundumusi toetavate poliitikute ja ka teiste suust, et maavarasid saab otsida kaugkosmiliste meetoditega ja et Hiiumaa all paiknevad enneolematult suured nafta- ja gaasilasundid. Julge mõtlemine on pool võitu, aga mis neist mõtteavaldustest edasi kandub, on täiesti teada asi: me ei küsi spetsialistidelt nõu. Tagatipuks peavad suurfirmadki häbiasjaks küsida nõu kodumaiselt spetsialistilt, usaldades ükskõik millise taseme välismaa spetsialisti. Kahjuks võib see tendents juhtida ka Eesti maavaradega seotud küsimuste lahendamist, kuna varsti meil siin ei pruugigi enam olla geoloogiaspetsialiste, kes on suutelised arendama Eesti maavarade kasutamist.

Valminud kolme partei koalitsioonilepingus on maavarade temaatikat käsitletud põgusalt. Siht on seatud kohalike ressursside tootlikumale, säästlikumale ja efektiivsemale kasutamisele, maapõuealaste seaduste ajakohastamisele, ressursside kasutuslubade enampakkumisele andmisele ja ressursside uurimiseks ressursitasu määramisele. Maavarade uurimise ja parima majandamise osale ei jätkunud koostajatel ilmselt aega ning vajaka jääb selgusest, kuidas seda kõike kavatsetakse teostada.

Maavara kasutamine ei ole patt

Maavarad on osa loodusressursist, mida inimene on kasutanud sajandeid. Ilma metallide, ehitus- ja põlevmaavaradeta ei oleks ühiskond seal, kus ta praegu on. Alates kapitalistlikust arengufaasist on maavarasid otseselt seotud kasumi, majanduskasvu ja riigi heaoluga. Ka eestlane soovib kõrgemat palka, suuremat pensioni, arenenud sotsiaalset ja tehnilist keskkonda, mis hõlbustaks igapäevaelu kõigis tegevussfäärides. Vähesed meist on kunagi mõelnud sellele, kust tuleb meie heaolu ja kui palju on see seotud maa- ja loodusvaradega. Kuni … midagi juhtub.

Hiljuti jäi ajakirjanduse sihik pidama VKG õlitehaste sulgemisel ja töötajate vallandamisel. Väiksemad dissonantsid maavarade tootja, arendaja ja riigi või kogukonna vahel tavaliselt uudisekünnist ei ületa. Ilmselt ei adu ühiskond küllalt hästi meie igapäevaelu seost loodusressursside ja maavarade tootmisega. Siin võiks kivi veeretada geoloogide ja mäemeeste kapsaaeda, öeldes, et te ei valgusta selles küsimuses ühiskonda ega poliitikuid sel määral, nagu vaja. Tegelikult on geoloogide hüüded läinud kurtidele kõrvadele. Ent hiljuti saatsid kolme juhtiva ülikooli – Tallinna tehnikaülikooli, Tartu ülikooli ja Eesti maaülikooli – rektorid kirja riigikogule ja valitsusele pöördumisega tulla mõistusele maavarade uurimisel ja kasutamisel. Pöördumine oli ajendatuna tõsiasjast, et ka ülikoolides nähakse maavarade uurimise ja kasutamise poliitikas suuri vajakajäämisi. Nagu paljudes muudeski valdkondades, ei ole ka maavarade kohta tehtud teaduspõhiseid otsuseid ja need tegematajätmised on viinud olukorrani, kus riigil puudub ülevaade oma maavaradest ja nende kasutamise võimalustest. Nii või teisiti ei pääse me tõsiasjast, et ka Eestis on maavarad üks majandamise osa ja kogu riigi ulatuses on nii paljude inimeste töökohad kui ka tehnilised arendused otseselt seotud georessurssidega. Siin ei tohiks uuringuobjektina käsitleda üksnes teada-tuntud kruusa-liiva, turvast, lubja- ja dolokivi ning põlevkivi, vaid vaja on panustada tulevikuvõimaluste uuringutesse, võttes erilise tähelepanu alla graptoliit-argilliidi, fosforiidi, glaukoniidi, kristalsetes kivimites olevad metallid ja geotermaalenergia. Kahjuks puuduvad just valmis saanud koalitsioonileppes viited nendele maavaradele.

Vaja on maapõueressursside ametit või geoloogilist teenistust

Enamikus riikides tegelevad maavarade uuringutega riigi geoloogiateenistused ja ülikoolid, Eestis geoloogiateenistus puudub. Taasiseseisvumise alguses loodud Eesti Geoloogiakeskus on riigi osaühing ja juba loomise algusest oli see asutus programmeeritud toimima oma inimpotentsiaali pärssivalt. Kuidas olekski teistmoodi võimalik seletada tollase keskkonnaministri keeldu arendada geoloogiateenistuses teadus- ja arendustegevust? Sellepoolest erineb meie geoloogiateenistus ehk kõige enam Põhjala geoloogiateteenistustest ja vajakajäämist ei ole enam võimalik parandada paari aastaga. Ainukeseks edasiviivaks lahenduseks oleks luua ressursside amet või geoloogiateenistus, mis oleks mehitatud ajakohaseid meetodeid ja teadmisi valdavate spetsialistidega. Praeguse riigi äriühingu ümberkorraldamine ei ole hea juriidiline ega kaugeltki mitte sisuline lahendus.

Arenenud riigis on riigi geoloogiateenistus organisatsioon, kus kogutakse, täiendatakse ja säilitatakse informatsiooni riigi loodusvaradest, antakse riigi esindajale nõu loodusvaradega seotud majanduslikes, sotsiaal-majanduslikes ja keskkonnakaitselistes küsimustes, aga samuti looduslike riskide maandamise ja loodus- või keskkonnakatastroofideks valmisoleku kohta. Ideaaljuhul on geoloogiateenistus koht, kus paikneb nii ruumiline, elemendiline, kivimiline jm füüsiline ja digitaalne informatsioon. Edukates riikides on suur osa sellest informatsioonist elanikkonnale vabalt kättesaadav. Parimad näited oma alalt on Soome[i] ja Rootsi[ii] geoloogiateenistus, mida võib õigustatult lugeda maailma kõige edukamate geoloogiateenistuste hulka kuuluvaks.

Euroopa Liidus oleme kahjuks üldtunnustatud uuringute, andmebaaside, maapõue informatsiooni taseme, organiseerituse ja avatusega sabassörkijad. Vajaka jääb ajakohasest lähenemisest olemasolevale ja tulevikumaavarale, strateegiliste eesmärkide seadmisest keskkonnaseisundi säilitamisel ja parandamisel, integreerumisest rahvusvaheliste andmebaasidega ja rahvusvaheliselt tunnustatud spetsialistidest. Ülikoolide geoloogide meelest peab riik nimetatud vajakajäämistesse suhtuma väga tõsiselt. Eestis on veel spetsialiste, kes oleksid suutelised katma uues loodavas geoloogiateenistuses või ressursiametis riigile olulisi valdkondi. Kui muutust ei tule, siis mõne aja pärast peab riik ka seda teenust hakkama välismaalt sisse ostma.

Mõnigi poliitiline jõud on täis soovi võtta üle Põhjamaade kogemusi, üks erakond on isegi võtnud eesmärgi jõuda Põhjamaade hulka. Kahjuks on just see partei keskkonnaministeeriumi kaudu aastaid vedanud ka maavarapoliitikat või õigem oleks öelda: mitte algatanud seda poliitikat. Maavarade temaatika sobinuks paremini endise majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse, praeguses keskkonnaministeeriumi haldusalas valitseb kits-kärneriks-olukord. Maavarade uuringu teema on palju laiem ja eeldab peale keskkonna- ja majandusministeeriumi ka haridus-teadusministeeriumi kaasamist. Uurimistegevust peaks koordineerima riigi maapõueprogramm, aga esimese tegevusena tuleb see programm luua. Iga arenenud riigi strateegiline huvi on tunda oma maavarasid, teada nende potentsiaali, võimalikku kasu ja kasutusest tulenevaid ohtusid. Maavarade poliitikas, uurimises ja kasutuselevõtus, samuti informatsiooni avalikustamises on meil väga palju õppida Soome ja Rootsi kogemustest. Maailm üha areneb, süsteeme otseselt üle võtta ei saa, seega peame parima maavarapoliitika väljatöötamiseks ka oma peaga lahendusi otsima.

Uus riigikogu, uus valitsus. Või jätkata vanaviisi?

Uue parlamendi ja valitsuse juhtimise all on nüüd lausa eluliselt tähtis, et uus valitsus reageeriks nii juba tehtud ettepanekutele kui ka spetsialistide arvamustele riigi maavarade uuringu ja kasutamise vallas ning looks kiiresti vastava organisatsiooni ja tegevuskava.

Koalitsioonileping (8. IV 2015) küll lubab, et analüüsitakse maapõueressursside haldamise viimist keskkonnaministeeriumist majandus- ja taristuministeeriumi alluvusse (s.t, et jääb taas reformierakonna haldusalasse!), aga seda on maapõuespetsialistid tungivalt soovitanud juba palju aastaid tagasi. Kui analüüs näitabki üleviimise mõttekust, jäävad selgusetuks küsimused: kes hakkab tegelema maavarade uuringuga, kus ja kuidas hakatakse hoidma maapõuealast informatsiooni? Väga mõistlik oleks selle teema analüüsiga siduda lepingus juba nimetatud eesmärk „edendada horisontaalset koostööd ministeeriumide vahel“. Maapõue ja maavarade teema puudutab vähemalt kolme ministeeriumi haldusala: keskkonna-, majanduse ja taristu- ning haridus-teadusministeeriumi. Lähiajal tehtavad otsused tuleb nimetatud ministeeriumidel läbi kaaluda koos juhtivate ülikoolide ja teaduste akadeemiaga.

Uue valitsuse kokkuleppes puudutatakse põlevkivi väärindamist, õlitootmist ja hinnakujundust ning kaevandamismahtu, kahjuks on puudu viited teistele võimalikele strateegilistele maavaradele. Õnneks lubab leping „töötada välja Eesti taastumatute maavarade kasutuselevõtu pikaajalise strateegia ja luua selle elluviimiseks toimiva geoloogiaalase võimekuse“. Kui muudes riigile tähtsates küsimustes on lepingus esitatud ka tähtajad, siis maapõuepoliitika punktid on üldsõnalised ja tähtajatud. Aga edasiminek seegi.

Geoloogilise võimekuse loomine ei ole pelgalt poliitiline otsus ja tegevus, sest võimekuseks on eeskätt vaja häid spetsialiste (keda meil juba napib) ja ajakohast struktuuri (mille sisu on pea viimased kakskümmend aastat jooksnud kinni just nimelt poliitilisse võitlusesse ja parteipoliitika eelistamisse).

Kas seekord läheb paremini?