Peep Pahv

FOTO: Postimees.ee

Laupäevases Postimehes kirjeldas hea kolleeg Priit Pullerits, millistes askeetlikes oludes treenib ja võistleb meie jalgratturite järelkasv ja kui palju on seda seltskonda vedavad endised tippratturid kulutanud oma raha. Paraku pole tegemist erandliku näitega – vastupidi, sarnaste probleemide küüsis vireleb suurem osa Eesti spordist. Uudised raha nappuse tõttu enneaegselt spordiga lõpparve tegijatest muutuvad juba tavaliseks.

Pole kahtlust, et Eesti spordi rahastamissüsteem vajab muutust. Paraku on viimasel ajal kogu spordi rahastamise probleemsus taandunud Eesti Olümpiakomitee presidendi Neinar Seli ja endise majandusministri Juhan Partsi vahelise poliitilise sõja järellainetusele – kas riigiettevõtte Tallinna Sadama poolt EOK-le määratud, kuid lõpuks siiski saamata jäänud sponsorlus oli korruptsioon või mitte. Paraku ei aita juba mitmendat tiiru kestev kohtuveskite jahvatamine ega ka vastastikune süüdistuste loopimine mitte kuidagi kaasa normaalselt toimiva rahastamissüsteemi tekkele.

Kui Seli jääb lõplikult süüdi, astub ta EOK presidendi kohalt tagasi, kuid rahastamissüsteem jääb endiselt puudulikuks. Peaks ta aga kohtuvaidluses peale jääma, jätkub ilmselt kõik samuti senisel – nigelal – kujul. Seega taandub kõik vaid õiglusele või ebaõiglusele – spordiinimeste silmis siis pigem ebaõiglusele, sest Seli äritegevusse võib ju suhtuda mitmeti, kuid spordi juures on ta südamega.

Paraku on kogu spordiarmastuse juures Seli senises töös ka puudusi. Aastaid oli ta EOK asepresidendina peaminister Andrus Ansipi lähikondlane ja seega valitsusparteis olulisel positsioonil. Just siis olnuks parim aeg teha Reformierakonnas selgitustööd, et riik muudaks spordi rahastamise süsteemi. Keeruliste skeemide abil sandikopikate jagamise asemel tuleks raha eraldada otse riigieelarvest ja jätkusuutlikkust tagavates mahtudes. Võib-olla Seli üritas, kuid tulemust sellel polnud. Praeguseks pole aga tema positsioon parteis kaugeltki nii tugev ja seega jäävad ka tema võimalused tagatoa abil midagi muuta veelgi kasinamaks.

Ebatõenäoline on ka sporti kureeriva kultuuriministeeriumi suutlikkus olukorda parandada. Valimiste eel korraldatud spordidebatt tõestas, et värskelt ministriks saanud Indrek Saar pole spordi probleemidega kursis – see teema on tema jaoks lihtsalt võõras. Tegelikult ei sunni teada suurteks muutusteks ka koalitsioonilepe.

Seega peab spordirahvas endale tunnistama, et positiivset muutust on raske loota. EOK ja kultuuriministeeriumi spordiosakond on tõestanud oma võimetust midagi teha, valitsusparteide poliitikud … neil on endi arust ilmselt spordist suuremaidki muresid. Kuniks nende mõttemaailm ei muutu, näib tulevik tume.