Jelena Skulskaja: inimene aktsendiga

Marina Skulskaja raamatu «Mood. Kõige inimlikum kunstiliik» esitlus Foto: Viktor Burkivski

Emakeelt on sama võimatu välja vahetada nagu tätoveeringut maha võtta, kirjutab Jelena Skulskaja.

Aastaid tahtis Jossif Brodski, Nobeli kirjanduspreemia laureaat, kes andis luulele uue hingamise, mis muutis lausa vene värsi struktuuri, kangesti saada Ameerika ingliskeelse kirjanduse täisväärtuslikuks osaks. Ta kirjutas luuletusi inglise keeles, tõlkis ise vene keelest inglise keelde, pidas loenguid inglise keeles, hakkas kirjutama esseid inglise keeles.

Kuid see, mida tegi geenius võõras keeles, kutsus parimal juhul esile arusaamatust, halvemal aga pilkamist. Ammugi käisid sellest ähmased kuuldused, kadestajad olid vaat et juba näinudki, aga alles nüüd nägi ilmavalgust Ameerika slavisti Ellendea Proffer Teasley raamat «Brodski meie seas» («Brodsky among us»), mis kinnitab, et Brodski katse saada Ameerika kirjameheks ei kandnud tegelikult vilja.

Carl ja Ellendea Proffer, kirjastuse Ardis rajajad, mis sai eriti tuntuks Nõukogude Liidus keelatud venekeelsete raamatute avaldamisega, olid palju aastaid Brodski väga lähedased sõbrad ja toetajad. Enne surma kirjutas Carl Proffer Brodskist mälestused, kuid Brodski keelas nende avaldamise. «Brodski meie seas» ilmus nüüd, mil elavate seas pole enam ei Carli ega Brodskit, ning selgitab paljutki nii vene geeniuse saatuses kui ka üldse iga inimese elu keerdkäikudes, kes on sattunud võõrasse keelekeskkonda.

Minu arvates seletab see tähtis raamat üht globaalset asja, mida ma isekeskis olen juba ammu mõelnud (kuigi Proffer ei seadnud enda ette sugugi sellist ülesannet): emakeelt on sama võimatu välja vahetada nagu tätoveeringut maha võtta. Keeleajaloos on muidugi olnud perioode, mil oma keelest on ka loobutud: näiteks vene aadlikud hakkasid mingil ajal aina rohkem kõnelema vene keele asemel prantsuse keeles. Kuid kirjandust ja kultuuri saab luua ainult emakeeles, ilma kirjanduse ja kultuurita aga jääb keel jõuetuks ja kaotab kõnevõime.

Alles veel päris hiljaaegu oli geograafia teadus kõlblusest: elukoht määras kindlaks loominguvabaduse astme. Tänapäeval on kõlbelise mõõtme omandanud keel: mõnigi ütleb lahti oma keelelisest päritolust ja tahab korrata Brodski karjääri Ameerika kirjanduses – kuigi ma usun, et isegi nurjumises on geeniusega raske võistelda.

Kodune monoloog ja võõras dialoog

Emakeeles on inimene iseendaga võrdne, elab läbipaistvas ruumis, milles suudab kinnisilmi tee leida. Võõras keeles astub inimene alati dialoogi teistsuguse stiihia läbipaistmatu ruumiga, põrgates vastu nüansside kaljut, idioomide kari, kõnekäändude leetseljakut – sõnaga, on pidevas dialoogis, võitluses, luureretkel … Varem leidus mäletatavasti raamatutes selliseid joonealuseid märkusigi: «tõlkimatu sõnamäng».

Inimesed tahavad üksteisest täpselt aru saada, mistõttu lihtsustavad oma keelt, kõrvaldavad sellest metafoorid, võrdlused, kujundite süsteemi. See on meie aja suur häda, et puudub tahegi pürgida keelehõrkuse poole. Oma värsse inglise keelde tõlkides taotles Brodski täielikku samasust, absoluutset peegeldust, mistõttu tema plastilise kirurgi käe alla sattunud sandistatud värssidest oli lihtsalt elujõud välja imetud.

Tuleb mainida, et sama probleemiga põrkas kokku ka palju tagasihoidlikum Kornei Tšukovski: temagi uskus, et valdab täiuslikult inglise keelt, isegi tõlkis sellest edukalt ja hiilgavalt, kuid tema elav inglise kõne ei kõlvanud kuskile.

Lapsena viidi Brodski logopeedi juurde, sest tema hääldus oli segane, ta lausus paljusid sõnu spetsiifilise juudi aktsendiga, kuid ta ei olnud ka nõus ümber õppima ja püsis oma individuaalsuse juures. Nii peabki!

Ma olen kogu elu, juba lapsepõlvest peale, vallanud (see on igati õige sõna, viidates ühtaegu armastusele ja vägivallale) eesti keelt ja küllap ainult oma rumaluse tõttu ei ole suutnud selles täiuslikkust saavutada. Ma jään elu lõpuni inimeseks aktsendiga, inimeseks, kes küsib asju üle ega saa sugugi alati ja kõigest aru. Kuid see-eest keele osas on mu sisemine kõlbeline kompass paigas: ma ei ürita näidata end kellegi teisena, ei püüa vallutada võõrast territooriumi, ei, ma olen külaline võõras keeles ning mulle on tähtis ja huvitav kõik, mis selle peremeeste juures toimub. Mul on samuti omaenda keelekodu, milleks on vene keel ja vene kultuur, ning ma võtan seal vastu külalisigi, kes püüavad peremehi mõista. Ma olen veendunud, et ainult nii saab üles ehitada heanaaberlikke suhteid …

Loomulikult, need Ameerika slavisti raamatust ajendatud mõtted on äärmiselt subjektiivsed ja ma saan aru, et võib olla päris vastupidiseidki seisukohti, et on olemas ka salapärane mõiste «kakskeelsus» (ehkki minu silmis on see midagi amfiibinimese taolist), aga siin ma räägin ainult iseenda nimel. Ma olen aastaid püüdnud tõlkida eesti luulet ja tean, et tõlkida saab ainult emakeelde, ilmvõimatu on seda teha õpitud keelde.

Karamazovid

Üks suuremaid rõõme elus on see, et head raamatud ja head etendused sunnivad endistviisi palju üle järele mõtlema ja võivad isegi anda vastuseid piinavatele küsimustele. Sellist etendust nägin Moskva Kunstiteatris, kus oli lavale toodud Dostojevski ainetel «Karamazovid». Ma loobun ahvatlusest võrrelda seda Eesti Draamateatri etendusega, sest praegusel juhul ei huvita mind mitte teater kui selline, vaid hoopis keel.

Konstantin Bogomolov nimelt kasutab oma lavastuses järgmist võtet: tegelased istuvad täiesti rahulikult, ei tee midagi, aga ekraanil jookseb üsna kiiresti ülipikk tekst, mis kirjeldab nende olukorda ja võimalikku tegevust. Tekst jookseb nii kiiresti, et vaevalt jõuad seda lugeda, enne kui taipad, et seda pole vaja üldse lugeda, piisab, kui tabada ära üldine stiil. See ei ole Dostojevski, see on tema hädine, «naisteromaanidest» üle võetud labane ja armetu ümberjutustamine, milles piinarohkete armuelamuste asemel pakutakse keskpäraste ihaluste iiveldama ajavaid kirjeldusi kõikvõimalike õienupukeste ja murtud lillekestega. Labased metafoorid ärkavad sõna otseses mõttes laval ellu.

Liisa Hohlakova, kellesse on armunud Aljoša Karamazov, on aheldatud tooli. Bogomolov asendas tema käed ja jalad puupulkadega. Kui Liisa embab Aljošat, ilmuvad tema pulkkätele rohelised lehekesed, see tähendab saab teoks elu taassünni metafoor. See on kohutavalt naljakas, totakas, jabur, kuid elu triumfi võrdlemine surma ja haiguse üle roheliste tärkavate lehtedega on vene kirjanduses üks levinumaid võtteid ning rohetavaid pulki nähes ei hakka vaataja mitte ainult naerma, vaid ka mõistab, et iga metafoor muutub ajapikku stambiks, küllastub ja hävitab iseenda.

Samamoodi hävitab enda pühadus, mis lakkamata kõigil väljakutel kuulutab oma tagasihoidlikkust. Etenduses mängib püha staaretsit Zossimat ja mõrtsukat Smerdjakovi üks ja sama näitleja. Ekraanil vilksatab kiri, et see pole juhus, et inimene, kes hiljem elab vaga elu, tappis algul omaenda isa.

Moskvas püüti seda etendust ära keelata, nüüd aga, vaid mõne päeva eest, sai vana Karamazovi osatäitja Igor Mirkurbanov Kuldse Maski auhinna. Siin ei ole tegemist mitte ainult ja mitte niivõrd poliitiliste ja tsensuurimängudega, vaid eelkõige kirega kultuuri, klassika suhtes, usuga sellesse, et üks etendus ühes saalis mõnesajale inimesele võib muuta kogu maa maailmavaadet. Ma arvan, et olukorra sügavast tragikoomikast hoolimata on kunstnik kahtlemata meelitatud nii sügavast usust tema kunsti jõudu …

Muidugi, paljutki võib Kunstiteatri «Karamazovites» mõista ka ilma vene keele peensusi ja vene kirjanduse eri kihtide stilistikat tundmata, võib saada lihtsalt naudingu eredast ja omapärasest vaatemängust. Kuid põhjani, otse hingepõhjani saab etendust mõista ainult see, kes tunneb kirglikult muret keele lihtsustumise, bulvarikirjanduse võidukäigu, primitiivse uulitsakõne armetuse, selle pärast, et tõeliselt hõrgu keelega raamatuid ei loe enam õieti keegi …

Tegelikult seda ma tahtsingi öelda: ainult oma keele ja kultuuri sügavusest saab sirutada käe ja sõna dialoogiks teise kultuuri ja keelega. Seda ei suutnud mõista Brodski, kuid geeniuse kibedast kogemusest võib ehk olla abi teistele.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane