Vaja oleks, et iga andekas Eesti inimene saaks sotsiaalsest taustast sõltumata stipendiumi, mis lubaks tal katta ülikoolis õppimisega seotud kulud, kirjutab TÜ professor Jüri Allik.
Jüri Allik: tasuta kõrgharidust pole olemas
23. september 2010, 00:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minister Tõnis Lukas tegi tänuväärse teo, algatades arutelu, kuidas parandada kõrghariduse rahastamist. Kui pealkiri – tasuta kõrgharidus – välja arvata, väärib ettepanek kindlasti tähelepanu ja seda ei tohiks kergekäeliselt arvutusi tegemata tagasi lükata.
Muidugi ei ole sellist asja nagu tasuta kõrgharidus olemas. On olemas erinevad rahastamisviisid, millest õppemaks on vaid üks osa.
Kõrghariduskassa
Kõrghariduskassa idee ei ole midagi enneolematut. Näiteks rohkem kui pool sajandit tagasi pakkus Milton Friedman välja haridusvautšerite skeemi, mis langeb kõrghariduskassa ideega kokku selles osas, et pärast ülikooli lõpetamist hakkab riigi kulul õppinu maksma tagasi mingi protsendi oma sissetulekust.
Selle skeemi võlu on selles, et madalapalgaline maksab väiksema summa või ei maksa üldse, kuid õppimisest suuremat tulu lõiganu maksab oma tulevasest kõrgemast sissetulekust ka tunduvalt suurema summa.
Kuid Lukase kõrghariduskassa ja Friedmani vautšerite ideel on üks põhimõtteline erinevus. Friedmani jaoks olid tagasimaksed vaid üks skeemi tehniline detail. Oluline oli vautšerite idee ise, mis võtab bürokraatialt vajaduse mõtelda koolitustellimusele, sest õppimisvautšeri saanud inimesed viivad selle just sellesse kooli ja sellele erialale, mis nende meelest annab neile paremad võimalused tulevases elus.
Seega on õppimisvautšerite mõte olla kurikuulsaks «nähtamatuks käeks», mis hakkab reguleerima kõrgharidusturgu.
Koolitustellimus
Kõrghariduskassa idee ei lahenda kõige olulisemat küsimust: kuidas tekib koolitustellimus? Praegune skeem on üldjoontes selline, et riik annab kaks miljardit erialadele, mis talle on eluliselt või lihtsalt vajalikud, ja 0,65 miljardit maksavad inimesed ise oma taskust juurde nendel erialadel, mis neile meeldivad ja mida nad peavad enda jaoks perspektiivseks.
Kui õppemaksuvaba haridus tähendaks samade koolitustellimuste proportsioonide juures tasulise õppe ärakeelamist avalik-õiguslikes ülikoolides, oleks see kõige rumalam reformiidee üldse. Kõrghariduskassa idee ei käi kokku riigi numerus clausus’ega.
Seega tuleks kõrghariduskassa ideest rääkida paaris koolitustellimusega. Põhimõte, mida paljud majanduslikult edukad riigid praktiseerivad, et ülikooli võetakse vastu kõik soovijad, kelle vaimsed võimed lubavad ülikoolis õppida, on Eesti riigile vähemalt lähitulevikus ilmselt liiga kallis.
Kuid igal juhul peab tasulise õppe ärakaotamisega riigi rahastatavates ülikoolides kaasnema ka koolitustellimuse põhimõtte muutumine. Õppekohtade arv mingil erialal ei saa enam põhineda ministeeriumi etteantud arvudel, vaid olulise komponendina peab selles sisalduma eriala populaarsus ja nõudlus. Täielikult ei saa ignoreerida kodanike õigustatud ootusi õppida parimas ülikoolis ja erialal, mis neid huvitab.
Ilmselt ei arva peale Friedmani enda keegi, et kõrghariduse võikski jätta turujõudude meelevalda. Seda, et ülikoolis ei õpiks ainult juristid ja tulevased ärijuhid, on võimalik lahendada edukalt eriala koefitsientide, stipendiumite ja muude soodustustega neile, kes näiteks valivad loodus- ja täppisteaduste erialad.
Väljapakutud kõrghariduskassa idee räägib vaid ühe poole, kõrgkooli rahastamisest. Vähemalt sama suur probleem on teise poole, üliõpilaste rahastamine. Õppemaksu puudumine ei tähenda, et ülikoolis õppimine oleks tasuta. Õppimise ajal peab üliõpilane midagi sööma, maksma eluaseme, arvuti ja raamatute eest.
Praegune süsteem on ebaõiglane. On neid, kelle vanemad on jõukad ja saavad toetada oma laste õpinguid. Teised peavad õpinguteks vajaliku sissetuleku ise teenima või siis üldse õpingutest loobuma. See, et ligikaudu pooled üliõpilased kusagil veel ka töötavad, ei paranda õppimise kvaliteeti.
Enamiku riikide kogemus kõneleb sellest, et õppemaksuvabast haridusest lõikavad suurimat kasu need, kes niigi moodustavad riigi kõige jõukama kihi. Seega on oluline, et kavandatav kõrgharidusreform ei suurendaks sotsiaalset ebavõrdsust.
Kõrgharidus on avalik hüve
Kui kaotada õppemaks nendel üliõpilastel, kes seda praegu peavad maksma, tähendab see tegelikult tunnistamist, et ka kõrgharidus on avalik hüve. See on Eesti riigi huvides, et kõigil andekatel Eesti noortel või vanadel oleksid võrdsed võimalused kõrgharidust omandada, sõltumata nende endi või vanemate majanduslikust seisundist.
Seda saab minu meelest teha vaid ühel viisil: kavandatud kõrghariduskassa ei peaks toimima ainult tagasimaksetel, vaid võimaldama ka väljamakseid. Vaja oleks, et iga andekas Eesti inimene saaks sotsiaalsest taustast sõltumata kõrghariduskassast stipendiumi, mis lubaks tal katta ülikoolis õppimisega seotud kulud.
Esialgu võiks see piirduda riigile vajalike erialadega – õpetajad ja loodusteadused – ning võimaluste avardudes laieneda teistele erialadele. Loomulikult sõltuks hilisem tagasimakse protsent stipendiumi suurusest, kuid see annaks võimaluse ka neile, kelle majanduslik seis ei luba õppimist jätkata.
Kuigi selline süsteem ei ole praegu Eestile jõukohane, võiks ometi valimiseelses võitluses sündida ühiskondlik kokkulepe, kuidas hakata samm-sammult selles suunas liikuma.