Молоко.

FOTO: SCANPIX

Ajakirjanik Arved Breidaks soovitab tarbijail, vastukaaluks toiduainetööstuste hinnatõusuteadetele, pöörduda tagasi otse taluniku käest ostmise juurde.
 

Leivaliidule mõni aeg tagasi langenud kartellikahtlustuse juhtum pole esimene ega kindlasti viimane kord, kui ühe tootmisharu ettevõtted ühise laua taga hindade kasvu prognoosisid. Õigesti prognoosisid, sest nüüd on avalikuks tulnud, et septembris-oktoobris viivad pagaritööstused plaanitud hinnatõusu läbi ja nende eeskuju on olnud nakkav.

Uut peatükki pagarifirmad Eesti äritegevuse ajaloos muidugi ei avanud. Neil päevil ilmnenud tõsiasi, et ühe päevaga tõusis toidupoodides joogipiima hind, ei ergutanud enam õieti kedagi kartellikahtlust õhku viskama ja konkurentsiametit appi hüüdma.

Piimatootjad on üle kümne aasta täiesti varjamatult püüdnud turu madalseisu perioodidel omavahelises koostöös toorpiima kokkuostuhinda neid rahuldavale tasemele üles kruvida. Ikka ja taas on kokku saadud, et arutada, milline peaks olema «mõistlik» kokkuostuhind ja mil viisil seda saavutada, kui maailmaturg parasjagu mõõnab ja sent ei taha kuidagi veereda.

Tootjate ainus võimalus sundida tööstusi hinda tõstma, on ähvardus nad kollektiivselt toorpiimata jätta. 1990ndate lõpus ei tulnud sellest plaanist suurt midagi välja, sest ühtviisi vaeseid tootjaid oli palju. Piisas sellest, kui mõnele suurema piimakarja omanikule tehti hinna osas ekstrapakkumine ning plaanitud kartell variseski kokku.

Nüüd, kui Eesti põllumajandus on koondunud suurtootjate kontrolli alla, on farmeritel selliseid kokkuleppeid lihtsam teha – võimalikke althüppajaid on hoopis vähem.

Kuuldavasti suudeti eelmisel talvel toorpiima hinnatõus esile kutsuda nii, et piima asuti müüma Lätti, mis tekitas siseturul toorpiima defitsiidi. Sellele järgnes loomulikult piima kokkuostuhinna tõus.

Piir selle vahel, kus lõppeb koostöö ja algab kartell, on üsna hägune. Kui näiteks arstide ametiühing ähvardab, et nad mingist tunnitasu piirist odavamalt ei tööta ja lahkuvad hoopis Soome, siis kas see on tööjõu kui rahas mõõdetava sisendi hinnakartell või mitte?

Et majanduskasvu taastudes painab ettevõtteid kiusatus vahepealsel seisakuajal saadud kahjud hinnatõusuga tasa teha, on inimlik saamahimu. Ettevõtete kasumiplaanid vajavad täitmist ja samas pole kahtlemata valed ka välja toodud ametlikud põhjendused, et tooraine ning energia on masuaastatel jõudsalt kallinenud, tõusnud on kütuseaktsiis, käibemaks ja viimastel aastatel alandatud palku sooviks tööandjad siiski tõsta, töötajatest rääkimata.

Kui aga inimesed pole surutisest veel toibuma saanud hakatagi ning ees ootab külm talv kõrgete kommunaalkuludega, mõjuvad teated uutest hinnatõusudest kahtlemata ruineerivalt. Eriti juhul, kui see puudutab iga päev ostetavaid kaupu, millest loobuda pole võimalik.

Mida siis teha? Loota konkurentsiametile ilmselt väga ei maksa. Isegi kui pagarikartelli uurimiseks algatatud kriminaalmenetlus peaks kartelli tuvastama, ei lähe leib-sai sellest odavamaks. Leiburi näitel saame tõendi, et pagaritooted kallinevad veel enne, kui prokuratuur ja konkurentsiamet uurimise lõpetavad.

Kartelli tõestada on äärmiselt keerukas, sest kuigi kõrvalt vaadates võib kõik olla läbinähtav ja klaar, on olukorrad erinevalt tõlgendatavad. Kui leivaliidu juhatus arutas augustis maailmaturul toimuvaid hinnamuutusi ja avaldas prognoosi, et leib võib kallineda kuni viiendiku, ei pruugi sellest faktist kartelli tõestamiseks jätkuda.

Ettevõtted avaldavad ajakirjanduses ju pidevalt turuprognoose. Viis aastat tagasi, kui ehitusfirmade juhid kui ühest suust ennustasid ehituse jätkuvat kallinemist, ei kahtlustanud keegi kartelli.

Kartelli avastamise peamine eeldus on «äraandja» olemasolu kokkuleplaste seas, kellele riik pakub tunnistuse andmise eest kergemat karistust või sellest pääsu.

Praegu näivad aga kõik pagarifirmad (tegelikult kogu töötlev tööstus) olevat hinnatõusust huvitatud, sest ühtviisi kasuminäljas on nad kõik. Kui Leibur võtab tule enda peale, on ülejäänud tööstustel juba lihtne oma hinnatabeleid korrigeerida.

Mõni arvab, et monopolidega võitlemine on ebaefektiivne ajakasutus, sest varem või hiljem saavutavad nad nagunii oma tahtmise. Sama loogika kohaselt tuleks ka võimalikele kartellikokkulepetele käega rehmata, sest kui tootjatel ei õnnestu avalikkuse survel hinda kohe tõsta, siis tehakse seda lihtsalt hiljem.

Võitlema siiski peab, kuid taktikaga, mis kasu toob. Kui frontaalrünnak konkurentsiametiga tarbijatel ebaõnnestub, tuleb alustada sissisõda ehk tegutsemist «vaenlase» tagalas, millega saavutatav võit võib osutuda tulusamaks kui kõva trahviga võidetav hinnalahing.

Märksõnadeks on koostöö ja tarbijate ühistuline tegevus. Jutt ei käi samanimelisest kaubandusfirmast, mis kipub kohati oma kunagisest eesmärgist loobuma, väärtustades teenuse kättesaadavuse asemel üksnes kasumit, vaid uutest ühistutest, mis luuakse naabruskonna, küla või kortermaja trepikoja inimeste kokkuleppel.

Leiva kodune küpsetamine ei ole enam maavanaemaga seotud ähmane lapsepõlvemälestus, vaid ka linnas üha enam harrastatav käsitsitöö. Hulgihinnaga toorainet ostes tuleb kodune leib mitte ainult maitsvam, vaid ka odavam, kui poes müüdav tööstuslik analoog.

Maal on pärast piimapukkide kaotamist ja kodus veristatud lojuste liha müügi keelustamist ammu välja kujunenud oma turustusvõrgustik, kus kaubeldakse toorpiima, koduste piimatoodete, värske liha, munade, köögivilja, kartuli ja kõige muuga, mida maa pakub.

Kahtlemata on see maksuvaba ja tervisekaitse poolt kontrollimata ettevõtlus, mis põhineb usaldusel, et lehmapidaja ja seaveristaja hoiavad puhtust, nagu seda maal põlvest põlve on tehtud. Eksib see, kes arvab, et tegemist on üksikute friikide elustiili kirjeldamisega. Vastupidi – koduses laudas lüpstud piima viiakse heal meelel ka peredesse, kus inimestel side endisaegse maaeluga puudub.

Osalemine sellisel arhailisel, tavamõistes «mustal» turul võimaldab turuosalistel toiduainete hinnatõusuga paremini toime tulla, sest kauba hind on puhastatud paljudest kuludest, mis tööstusliku tootmisega paratamatult kaasnevad – pole transpordi-, tööjõu-, reklaami ja mitmeid teisi kulusid.

Kindlasti ei jää leiva hind poes sellepärast tõusmata, kui mingi osa inimestest pätsid ise valmis küpsetavad, ka Rakvere lihakombinaadis ei hakata närveerima, kui talunikud kodus sigu veristavad ja liha tuttavatele müüvad. Võrreldes tööstusliku tootmisega jääb selline majandamine siiski hobiks, kuigi kasulikuks hobiks.

Linnas, kus keegi lehma ei pea ega kanu karjata, on toidutööstuse ja -kaubanduse meelevallast pea võimatu pääseda ja ega enamik seda soovigi. Samas on leivaküpsetamine võimalik ka linnakorteris ning jõukohane igale täiskasvanule, kes ei soovi osaleda pagaritööstuste kasumiplaani täitmises.

Tartu veskist ostetud rukki täisterajahust valmistatud seemneleiva kilo omahinnaks tuli meie peres 13–14 krooni, mis on odavam kui poes müüdavate leibade keskmine hind. Õnneks ei nõua naine palka ega raiska raha säilitusainetele.