Kaarel Tarand: reamees Rõivase päästmine

Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik / Postimees

Peitke tikud, sest iga päevaga suureneb oht, et ta võib juhusliku soovitaja või halva nalja tegija sõnade tõukel end põlema panna. Kes? Eks ikka valitsus, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.

Praegusega kõrvutatavat katastroofi kommunikatsioonis vahetult ametisse pääsemise järel ei ole küll juhtunud ühegi varasema põhiseadusliku valitsuse ega selle aluseks oleva koalitsiooniga. Nii 2007. kui ka 2011. aasta riigikogu valimiste järel liikus valitsuse moodustamist juhtinud Reformierakonna toetus ülespoole, nüüd aga vähemalt sama pika sammuga vastupidises suunas. Ka toon, millega avalikus inforuumis valimiste võitjat ja tema partnereid koheldakse, erineb varasematest nagu öö päevast.

Olukorrale lisab kummalisust see, et tegu pole ju puhtalt uue valitsuse moodustamisega. Eriti peaministri juures Stenbocki majas jäi kõik isikuti endiseks, nagu ka mõnes ministeeriumis. On loogiline arvata, et endiselt jäi kehtima ka üldine kommunikatsioonistrateegia ning seda viivad endise professionaalsusega ellu kõik valitsuse kommunikatsioonibüroo 13 töötajat, kus muude seas on nii kriisikommunikatsiooni kui ka psühholoogilise kaitse alale spetsialiseerunuid (kui mul oli sajandivahetuse paiku juhus selles büroos töötada, tegutses seal kokku vaid neli inimest). Peaministri toetuspinda aitavad laiendada peaministri büroo üheksa nõunikku, kellest osa juba vägagi staažikad ja kogenud ametnikud. Kõhklusteta võib sellele meeskonnale lisada ka erakonna kaudu saadava kommunikatsiooniabi, sest maksumaksja helduse tõttu jaksavad kõik suured erakonnad olla mõne meedia- ja PR-agentuuri püsikliendid.

Ja tagajärg? Null või pigem miinus. Harvaesineva meisterlikkusega mähib peaminister end isiklikult ja kaude kogu valitsust aina uutesse kriisikihtidesse. Ebaõnnestunud repliigid nõuavad tagantjärele vabandamist, vahetusse sõnasõtta minnakse täiesti marginaalset päritolu teemadel. Peaminister ise pani koalitsioonile nimeks «visaduskoalitsioon», mis kõlab hammaste kiristamise, mitte palsamina. Koalitsioonikõneluste lõpust saadik pole valitsusel õnnestunud arvestatavalt positiivsete sõnumitega üldises infovoos domineerima pääseda, kuigi värsked poliitilised kokkulepped ehk heateod valijaskonna enamusele peaksid selle ju ülihõlpsaks tegema.

Jah, normaalpilt oleks see, et praegu oleks poliitiline inforuum üle ujutatud uute ministrite ning teiste poliitiliste võtmefiguuride seletustega sellest, kuidas ja mida nüüd rahva elujärje parandamiseks tegema hakatakse. Selle asemel on kõlama jäänud, et põhimõtteliselt on antud ja kirja pandud lubaduste täitmine peaaegu võimatu ning asjaosalised isegi ei usu, et koalitsioon võiks esimese riigieelarve tegemise üle elada. Ja lõpuks on kõiges süüdi ülemaailmse levikuga kontoritarkvara tabelarvutuse osa nimega Excel.

Etteheites, et Reformierakond juhib riiki nagu püüdlik raamatupidaja, pole midagi uut. Seda pandi pahaks Andrus Ansipile alates globaalse finantskriisi ajast, kui rahalisest rangusest sai Eesti tähtsaim sõjaratsu. Sellesama Exceli kujundiga on aastaid kritiseeritud rahandusministeeriumi liigset võimu teiste ministeeriumide finantsplaneerimise üle.

Kui nüüd üks eksnõunik selle väite ajalehe arvamusartiklis üle kordab, ei tohiks see panna peaministrit kulmugi liigutama. Vallandatud alluvad ju pahatihti kurdavad ülemuste rumaluse üle. Aga Taavi Rõivas, kas siis saamata või kuulamata asjatundlikku arvamust, kuidas sellisele kriitikale vastamata jätta, tõmbas endale, valitsusele ja probleemile, mida saanuks rahumeeli eitada, peatähelepanu terveks nädalaks! Taavi, Ruta ja Excel täitsid mastaapselt inforuumi, lõigates sellega juhitud, proaktiivse kommunikatsiooni ning muude sõnumite esilepääsu võimaluselt jalad alt. Kui uuemat Eesti poliitikaelu vana rahvajutuga võrrelda, näib, et Kaval-Antsu võib stsenaariumist üleliigse tegelasena rahulikult «välja kirjutada», Vanapagan saab endale tina silma valatud kõrvalise nõuande ja abitagi.

Tõepoolest, selliste sõpradega, nagu reformierakondlastest omavahel on saanud, pole neil vaenlasi vaja. Opositsioon pole pidanud lillegi liigutama, aga Jürgen Ligi hädaldab saamata «saja päeva» pärast. Kogu negatiivse fooni valitsusliidu tegevusele on ju loonud mitmesugused (juhtimata) infolekked võimuliidu ja juhtpartei seest. Mõne erakonna siselisti kirjavahetuse söötmine ajakirjandusele näilise lekke või tööõnnetusena on erakondades olnud tehnikana kasutusel aastaid, aga nüüd paistab, et sisetülid, mida asjaosalised ise ekslikult sisedemokraatiaks nimetavad, on üle pea kasvanud. Muudkui juhtub, mitte ei juhita.

Kohati ei saagi enam Reformierakonna siseelu virvendusi lugedes aru, kas kõik toimub päriselt või on tegu Mart Juure loominguga Postimehe huumoriküljel. Või veel hullem, reformierakondlik reaalsus kipub vägisi sarnaseks David Vseviovi pajatustega Nõukogude parteielust saates «Müstiline Venemaa», selle vahega, et bolševikud mõõtsid parteitöö tulemuslikkust õhtuks kogunenud laipade arvuga.

Steven Spielbergi filmis «Reamees Ryani päästmine» jääb filmi lõpuks ellu vaid kaks meest päästjate kaheksamehelisest jaost. Mitu protsenti oma erakonnast ohverdab «strateeg» Rosimannus aasta lõpuks peaministri õnne nimel?