Urve Eslas

FOTO: Erakogu

See juhtus veidi enam kui kaks kuud tagasi, kui saatsin tuttavale Moskva ajakirjanikule kirja.

«Tere K, palun aita korraldada kohtumine Vladislav Surkoviga. Tahan rääkida tema raamatu «Okolonolja» ja Kremli ideoloogia seostest Baudrillardi ja postmodernismiga. Tervitan.»

Ma ei tea, kes on Vladislav Surkov, aga ma tean, kellena ta paistab. «Kui sa mõistad teda, siis mõistad sa mitte üksnes seda, mida Venemaa endast praegu kujutab, vaid ka seda, mida tähendab uut tüüpi jõupoliitika, palju autoritaarsem kui see, mis 20. sajand oli,» ütles mulle Peter Pomerantsev, Briti ajakirjanik, kes aastaid Vene meedias töötanud. «Ma olen uue Venemaa autor,» ütles Surkov ühel loengul. «Juhitud demokraatia» on osaliselt tema idee. See tähendab, et demokraatia just nagu on, aga just nagu pole ka. Väliselt nagu demokraatia, aga sisemiselt…

Fotodel istub ta Putini kõrval. Valge triiksärk. Tume pintsak või nahkjakk. Mees, kes tahtis saada teatridirektoriks, kuid pärast kolme aastat Moskva Kultuuriinstituudis loobus PRi kasuks. Endine Vene asepeaminister. Putini isiklik nõunik Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Ukraina küsimustes. Mainekujundaja, kelle peamine projekt on tema ise. Millised tema hüüdnimedest on ta enda välja mõeldud, pole kindel, aga ilmselt suurem osa. «Mees, kes lõi Putini». «Venemaa direktor». «Kremli demiurg». „Võlur Oz». «Nukujuht». «Riigi poliittehnoloog». Iga lugu, mida lääne või Vene enda meedia temast kirjutab, mainib mõnda neist, ja kerib sellega ta enda loodud näivust üha suuremaks.

Mis mind neist PR-sõnumitest kõige enam huvitas, oli järgmine: «Venemaa direktori» juhtimiskäsiraamat olla Jean Baudrillardi «Simulaakrumid ja simulatsioon». See on 1981. aastal prantsus- ja 90ndatel venekeelsena ilmunud esseekogu, postmodernistliku mõtteviisi üks tugedest. Väga lihtsustatult kokku võttes on selle idee selline: tegelikkust ei ole, on vaid jäljendused.

Ma olin 21, kui seda esimest korda lugesin, ja vaimustatud. Veidi solipsistliku melanhoolia ja meediaväsimuse väljendamiseks suurepärane. Aga riigi juhtimiseks…

Mida enam ma selle peale mõtlesin, seda selgemaks sai, et ma tahan Surkoviga kohtuda.

***

Järgmisel hommikul sain vastuse. «Surkov ei võta ajakirjanikke vastu. Vabanda.»

Mõtlesin veidi ja saatsin uue kirja.

«Ma ei tuleks kui ajakirjanik. Ma tuleks kui filosoofiadoktorant.» See oli esimene kord, kus ma pressikaardi asemel akadeemilisele kaardile mängisin.

Sellele kirjale ma enam vastust ei saanud. Proovisin veel paari kontakti kaudu, aga kõik lõngad lõppesid eikusagil. Surkov oli nagu udu: näed, aga ei haara.

Seega kõik, mis mul on, on vahendatud teadmine. Nende oma, kes peegeldavad Surkovi (ajakirjanikud, kirjanikud, kunstnikud jt, kes temaga kohtunud), ja nende oma, keda Surkov peegeldab (Baudrillard, ja Baudrillard sellisena, nagu see paistab vastu Surkovi enda kirjutistes). Palju seda just pole. Aga see on parem kui mitte midagi.

***

See, et Surkovi riigijuhtimise käsiraamat on Baudrillardi «Simulaakrumid ja simulatsioon», on ilmselt muidugi liialdus. Kuid Vene poliitikute ja ajakirjanike seas juba paar aastakümmet kestnud Baudrillardi-vaimustuse taustal see päris võimatuna ei tundugi. Kõik on teater, kõik on maskeraad. See hõre, koidest näritud metafoor on saanud šikid postmodernsed paigad peale. Mitte et teater imiteerib elu, ei. Baudrillardi idee oli, et «elu», mida jäljendada, enam polegi. On ainult jäljendamine.

Põhjus, miks Baudrillard on Venemaal nii populaarne, on seletatav nii ajalooliselt kui kultuuriliselt. Üks põhjus, mida kõige sagedamini tuuakse, on nõukogude aja mängitud tegelikkus, milles elama harjuti. Kuid Venemaa postmodernismil on palju sügavamad juured. Helistasin Mihhail Lotmanile. Niipalju kui ma tean, ta on juba sellel teemal lugu kirjutamas.

Venemaa postmodernistlik taust seletab osaliselt ka, miks «Matrixi» triloogia Venemaal nii populaarseks osutus. «Tere tulemast reaalsuse kõrbe», Morpheuse sõnad Neole, on otsene laen Baudrillardilt. Viiteid «Simulaakrumitele» on filmis palju. Mis raamat see on, millesse lõigatud tühimikus Neo andmekandjaid hoidis? Just see.

***

2009. aastal kirjutas Surkov varjunime all raamatu «Okolonolja», («Nullilähedal»). Ja kirjutas sellele ise arvustuse: «Raamat oleks justkui kirjutatud pakkepaberile, mille sisse on mässitud külm tühi null. Täispuhutud tundmatu Natani tänavuse suurima kirjandusliku müstifikatsiooni mõõtmeteni. Romaani pole. On kvaasiromaan, nukk, topis. Fiktsioon.» Raamat räägib PR-mehest, kes töötab kelle heaks tahes. Väärtusi pole, kõik on müüdav, kõik on PR. Kõik on propaganda.

Hea küll, see on ilukirjandus. Mis on sel poliitikaga pistmist?

Selgub, et on küll. Ja siin tulevad mängu need, kes Surkovi teavad. Valime neist kolm: kirjanik Eduard Limonov, Briti filmilooja Adam Curtis ja juba mainitud Peter Pomerantsev.

Esimene kirjeldas teda kui meest, kes muutis terve Venemaa postmodernistlikuks teatriks. Teine, et Surkov kasutab mõtlejaid-kunstnikke ja nende ideid selleks, et importida nende ideed poliitilisse maailma – et õõnestada inimeste maailmatunnetust, et luua peataolekut. Ja kolmas, et ta juhib tervet Venemaa ühiskonda nagu grandioosset reality-show’d.

See on näitemäng, seda küll. Kuid seda juhtida ei oleks võimalik ilma meediata.

Raamatus «Miski pole tõsi ja kõik on võimalik» kirjeldab Pomerantsev, kuidas see aset leiab. Kord nädalas kohtub Surkov Vene meedia esindajatega, et panna paika järgmise seitsme päeva plaan: keda esile tõsta, keda rünnata, kuidas presidenti kujutada, millist sõnavara-metafoore-sildistamist kasutada. Kellest saab selle nädala vaenlane, kellest saab selle nädala idioot.

Ja edasi: «Mihhail Leontjev, riigi kuulsaim poliitikasaadete juht. Ta oli lüheldast kasvu ja kõneles kiiresti, ärasuitsetatud häälega: «Me kõik teame, et tõelist poliitikat ei tule, igaüks teab, et tõelisi valimisi enam pole, kuid meil tuleb siiski luua oma vaatajates tunne, nagu midagi juhtuks. Nad peavad meelelahutust saama!»» Ja edasi: «Uus Kreml oli otsustanud mitte korrata vana Nõukogude Liidu viga. Nad ei tohtinud kunagi lasta televisioonil ega poliitikal igavaks muutuda. Neil oli kavas rikastada autoritarismi reitingutega, diktatuuri dünaamikaga, luua puhtakujuline vaatemänguühiskond ühes võltsparteide ja võltsopositsiooni ja võltsskandaalide ja võltsaktsioonidega.»

Kuid märksõna pole üksnes «võlts» vaid «palju veidi võltsi». Ühe päeva jooksul võivad eri Vene meediakanalid toota kümneid versioone uudisest, üks vandenõuhõngulisem kui teine. Venemaa ei püüa infosõjas näidata oma positsiooni tõena. See püüab näidata, et tõde ei ole. Ja lääne meedia, kes käitub nende põhimõtete järgi, mida ta alati on oluliseks pidanud – tasakaalustatus eelkõige –, tunneb sisemist survet tuua alati välja ka teise poole positsioon. Ta teeb kõik õigesti – kuid ometi aitab sellega desinformatsiooni levimisele kaasa.

Baudrillardi «Simulaakrumid» on veidi melanhoolne tõdemus sellest, kuidas tähenduste paljusus võib hävida tõe. Surkov on võtnud Baudrillardi «Simulaakrumid» ja pööranud selle pea peale: käsiraamatuks, kuidas tähenduste paljususega tõde hävitada.

Edasi peaks tulema kõige olulisem küsimus: millised on järeldused lääne meedia jaoks, ja kas on mõni tee, mis postmodernistlikust kõrbest välja viib. Aga selleni ma sel korral ei jõudnudki.

Sest üks asi vajab veel enne kirja panemist. Surkovi «miski pole tõsi»-põhimõte on vastuoluline: see paistab olevat mitte kuri plaan, vaid miski, millesse ta usub. Ta usub, et meedia ei kajasta sündmusi, vaid loob neid. Kõik ongi propaganda. Mitte üksnes Venemaal, vaid igal pool. Just nagu ajaloolased loovad ajalugu. Tegelikkust ei ole, näivus on maast lahti, voolav kujutu ollus, ja poliitiku asi on seda lihtsalt veidi suunata.

See ongi oluline: Venemaa infosõja taga ei ole ühte kurja geeniust, kes selle kõik välja mõtles ja nüüd ellu viib. Venemaa toimibki nii. Surkov arvab, et tegelikkus ongi selline, et tegelikkust ei ole. Ja ta ei ole ainus. Nõukogude Liit oli simulaakrum par excellence, ja see kogemus istub sügavalt kontides. See ei ole loodud näivus, see on tugevam: seda on elatud.

***

Oli märts, esimesed soojad päevad. Istusime Kadri Liigiga Tallinna kesklinna kohvikus ja rääkisime sellest, kuidas saab Venemaa president Krimmis olevate Vene vägede kohta nii enesekindlalt valetada. «Kas tead, mulle tundub, et enda meelest ta ei valetagi,» ütles Kadri. ««Vene vägesid Krimmis ei ole» tähendab tema jaoks mitte seda, et Vene vägesid Krimmis ei ole, vaid seda, et te ei saa tõestada, et nad seal on.»

Istusime ja vaatasime välja ja olime jupp aega lihtsalt vait. Väljas oli valgus kahanenud ebamäärase hetkeni, kus ei saa enam aru, kas on valge või pime. Aknal turnis esimene kevadine kärbes, turnis ja kukkus põrandale.

Gravitatsioon, mõtlesin. See on ju endiselt alles.