Margus Tsahkna: töövõimereform kvaliteedikontrolli

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknal on ambitsioonikas eesmärk: ta tahab muuta arusaama, et sotsiaalpoliitika on kulupoliitika. Vastupidi, sotsiaal- ja hariduspoliitikast algab tema sõnul majandus- ehk tulupoliitika. Igale ühiskonnaliikmele rolli andmata ei ole võimalik väikest ja kallist rahvusriiki pidada.

-Te polegi n-ö päristööl olnud. Olete olnud erakonnatööl ja pikalt riigikogus – kandnud hajusat vastutust. Ministrina peate enda ja teiste eest vastutama hakkama – olete valmis?

Ma ei tulnud poliitikasse 16-aastasena noortekogu kaudu. Tulin Tallinna erakonnatööle aastal 2003, kui olin juba 26-aastane. Selleks ajaks olin maailmas rännanud, õppinud ja talu pidanud.

Oma esimeseks n-ö päristööks peaksin seda, et mul oli võimalus olla aastal 2000 Tartus ühe suure lastekodu asutajaliige ja selle käimatõmbaja. Juba siis, teadmata, mis minust tulevikus saab, sattusin sotsiaalvaldkonda. Läbi selle, kuni tänase päevani olen näinud päriselu – elu hammasrataste vahele jäänud perede, laste elu.

Ma ei võtnud sotsiaalhoolekande ministri kohta vastu sellepärast, et mulle see jäeti, vaid ütlesin väga teadlikult, et kui erakond selle koha saab, siis tahan jätkata seda, mida sotsiaalkomisjonis alustasin. Tahan, et sotsiaalpoliitika suhtumine muutuks. Et see ei oleks enam tulekahju kustutamine, lapiteki nikerdamine. See jutt hakkab kohale jõudma ka nn kõvadele, majandusega tegelevatele poliitikutele.

-Möödunud aastal oli töövõimereform peaminister Taavi Rõivase lemmikteema ja surve seadus vastu võtta suur. Teie kritiseerisite seda opositsioonist. Nüüd on hääled käes ja võiks loota, et töövõimereform ei ole peaministri jaoks enam nii isiklik asi ning on võimalik reformi ka muudatusi teha. Või kuidas?

Loodan, et see nii on. Minu arvates politiseerisid selle üle toonased võimuerakonnad – et see tuleb ära teha.

Tegu on väga keerulise teemaga, millest on aastaid mööda vaadatud, sest ükski poliitik pole tahtnud tegeleda sotsiaalvaldkonnaga. Seal ei lahenda ju lõplikult kõigi probleeme. Nüüd peame lühikese aja jooksul tegema päris palju tõsiseid otsuseid. Loodan, et poliitiline surve on pealt läinud ja peaminister on aru saanud, et küsimus pole punktivõidus. Oluline on, et me ka tegelikult aitaksime inimesi.

-Sotsiaalministeeriumis on kaks ministrit ja töövõimereformi eest vastutab teie kabinetinaaber, töö- ja terviseminister Rannar Vassiljev. Kas saate omavahel töö jagatud?

Näen juba esimeste nädalatega, et meil on vastastikune mõistmine. Oleme eraldi valdkondade ministrid ja ühises osas, näiteks töövõimereformis oleme valmis tegema tõsiseid otsuseid, et asi ka tegelikult tööle hakkaks.

Raske on vaielda töövõimereformi peamise idee vastu pakkuda ka nõrgematele väärikamat elu. Kui hakati kiirustama, sai peamiseks mõtteks, et mingu kõik tööle, teenigu raha ja maksku makse. See retoorika on inimesed hirmule ajanud!

Kahjuks on paljudel tõesti tekkinud hirm, et inimene, kes pole võimeline, sunnitakse tööle, muidu võetakse raha ära. Hirmu sees ei saa selliseid reforme teha. Kõik on ju öelnud, Eiki Nestor, Marju Lauristin ja kes kõik veel, et seda reformi ei saa teha, kui inimesed kaasa ei tule. Inimesed on praegu pigem kaitsepositsioonis ja kardavad. Hirmu ületamine on ülimalt tähtis ja see tähendab, et me muudame kava paindlikumaks. Aega on jube vähe ja ma ei taha anda katteta lubadusi. Täna ei saagi öelda, mida me täpselt teeme. Töötame sellega iga päev.

-Kas ikka  veel on võimalik alustada 1. jaanuarist 2016?

Just selle küsimusega me praegu tegeleme ja üha enam saab selgeks, et kiirustamisel saavad olema halvad tagajärjed. Seda peab vältima. Kui vaja, võtame lisaaega. See selgub varsti. Peame vaatama üle mõju riigieelarvele. Küsimus on, mis saab aastal 2020, kui Euroopa raha kaob. See on lahendamata. Suudame teenuseid kolm-neli aastat pakkuda, aga mis edasi?

Siiski olen jätkuvalt nõus reformi eesmärgiga. Paljud osalise töövõimega inimesed on aktiivsest elust kõrval, sest nad ei saa liikuma, neil pole õiget teenust.

Kirjutan kahe käega alla ka reformi teisele poolele, millest väga ei räägita: meil on Eestis väga terav inimeste puudus. Kevadises majandusprognoosis on põhiprobleemina nimetatud demograafiat. Oleme natuke vähem kui pool aastat olukorras, kus tööturult lahkub rohkem inimesi, kui sinna asemele tuleb. See on Eesti riigi jaoks kõige suurem väljakutse. Mida me tahame Eesti riigist? Eesti on rahvusriik, see on ainuke koht maailmas, kus eesti inimesed eesti keelt ja kultuuri saavad kaitsta ja viljeleda. Kui tahame seda jätkata, siis peame üles otsima kõik oma inimesed, andma neile võimaluse olla aktiivne ükspuha mil moel. Tahan muuta sotsiaalpoliitika kuvandit, milles on palju hala ja komme toetada üksteist vaid jõulude ajal.

-Kaastunne on ju tore.

Kaastunne, solidaarsus, empaatia on väga hea, aga mulle meeldib ka Tiina Kangro lähenemine. Küsimus pole selles, kui palju neile inimestele kaasa tunneme, vaid selles, kas me saame aru, et kui need inimesed on kõrvale jäetud, siis riigi majandus kannatab. Olen sotsiaalkomisjoni esimehena küllalt näinud strateegiaid, kontseptsioone. Muidugi tuleb ka neid teha, tuleb uurida, aga oleme ühiskonda juba niipalju uurinud, et teame, millised on probleemid. Need probleemid pole standardsed, neid probleeme ei saa lahendada seinale skeeme joonistades. Peame jõudma iga inimeseni. Iga inimene peab saama oma teekaardi, kuidas eluga edasi minna.

100 000 töövõimetuspensionärist osa kohta võime ju mõelda, et nad on napsi võtnud, ise oma elu põletanud ja nüüd teised, nn korralikud inimesed peavad oma töö ja maksude eest neid ülal. Solidaarses ühiskonnas, tulebki püüda igaühte päästa. Aidata, mitte süüdistada.

Suuname kuni 2020. aastani 350 miljonit eurot töövõimekaoga inimestele. Kõik ütlevad, et see puudutab 100 000 inimest. Tegelikult neist pooled juba töötavad mingi koormusega. Mida võiksime nende heaks teha? Vaadata, kas saame nende töötingimusi parandada, kas neil on tugiteenuseid, et nad saaksid teha rohkem ja tootvamat tööd ja teenida rohkem palka. Riik saab teisipidi makse tagasi, mille eest sotsiaalsüsteemi edasi arendada.

Neist 100 000 inimesest veerandil on nii sügav puue, et nad ei saagi tööle minna. Nendega peame vaatama, et nad ei oleks aheldanud enda külge oma perekonda, lähedasi, kes on töövõimelised, haritud inimesed – omastehooldajad.

Jääb veel 25 000 inimest, kes oleks vaja tööturule aidata, lahendada nende ainuomased probleemid. Nende seas on väga palju vaimupuudega inimesi, kes on ebastabiilsed, kes võivad ühel päeval olla täiesti töövõimelised, järgmisel päeval aga ei pruugi suuta midagi teha.

-Võime siin ideaalist rääkida, aga kui te aasta pärast minister ei ole, ei pruugi midagi mõistlikku tõeks saada!

Aga mul on tõesti hea meel, et valitsuse saja päeva tegevuskavas on sotsiaalkaitseministri teemad enamasti sees. Töövõimereform on pikemaajalisem, aga on ka teised teemad.

-Mis need teised teemad on?

Esimest korda on kirjas üksi last kasvatavate vanemate probleem koos kindla, vähemalt osalise lahendusega (elatisabifond).

Teine suur, minu jaoks juba aastaid põhimõtteline küsimus on, et peredesse peab tulema rohkem lapsi, et me rahvana kestaksime. Rahvastikukasv algab kolmandast lapsest. Kui mõlemad vanemad töötavad ja perre sünnib kolmas laps, siis need pered langevad praegu vaesuspiirile või alla selle. Uuringud näitavad, et paljud ühe-kahe lapsega pered soovivad kolmandat last.

-Märgiliselt ehk ei peaks kolmelapselisi peresid paljulapseliseks nimetama? Kolm võiks olla tavaline pere?

Nüüd tõstame lasterikka pere toetust. Varem oli see toetus seitsmendast lapsest alates, nüüd kolmandast. Toetus suureneb 200 euroni kuus. Kolmelapseline pere saab lastetoetusi 420 eurot, viielapseline juba 520 eurot. See on juba põhimõtteline toetus, see on kontseptuaalne muutus.

Veel üks suur asi, mis nüüd käivitub, on lastehoiuteenus. Riik toetab 1200 lapsele hoiuteenuse loomist. Valitsus ei anna raha ainult investeeringuteks, vaid ka kasvatajate palkamiseks.

-See on põhiliselt suurte linnade probleem!

Just, Tallinna, Tartu ja Pärnu ja nende lähiümbruse, eriti Tallinna lähiümbruse oma.

Või ka üksi elavate pensionäride probleem. Neist vaadatakse mööda. Neid on 97 000. Väga tihti on nad elukaaslase kõrvalt kaotanud ja ei saa hakkama. Meil on neile alates 2017. aastast ette nähtud 10 miljonit eurot aastas. Lähtume sellest, kes vajavad kõige enam tuge, kes on kõige suuremas vaesusriskis. Jõuame tagasi sotsiaalpoliitika kontseptsiooni muutmise juurde.

Sotsiaalsed teemad on majanduspoliitiline küsimus. Majanduskriisi ajal kärpides ütlesime, et parim majanduspoliitika on hariduspoliitika, ja me ei kärpinud haridusest. Sinna panime raha juurde. Parim majanduspoliitika on ka sotsiaalpoliitika. Kui jätame inimesed kõrvale, siis meil ei ole enam Eestis inimesi, kes rahvusriiki üleval peavad.

-Kas ühiskond muutub hoolivamaks?

Oleme ühiskonnana jõudnud sinna, kus oleme metsikust läänest – igaüks pidi ise hakkama saama ning paljud said ja paljud mitte – jõudnud tasemele, kus vaatame rohkem, mis ümberringi toimub. Empaatiavõime on kasvanud. Oleme näinud, et tullakse appi, kui mõnel perel on maja maha põlenud. Aga sellele ei saa riiki üles ehitada.

Teine muutus on poliitiline. Siiani on jaotatud ministreid tulu- ja kuluministriteks, kõvade ja pehmete teemade ministriteks. Majandust ja rahandust on vaadatud tuluna ja sotsiaali ja haridust aga kuluna. See on täiesti vale suhtumine. Kui ei ole õigel ajal ja õiges mahus sotsiaal- ja hariduspoliitikat, siis ei ole nn tuluministritel kelleltki midagi võtta. Mis see rahandusministeerium muud on kui maksupoliitika suunaja ja maksukoguja ning rahajagamise administraator.

Tegelik ressurss on haridus- ja sotsiaalministeeriumil – inimesed! Peame kogu aeg meeles pidama, et meil on 1,3 miljonit inimest, kelle seast hulk töövõimelisi läheb minema. Arvatakse, et ajud lahkuvad – küllap ka neid –, aga enamasti on need töövõimelised, madalamat palka saavad inimesed. Suur võit koalitsioonileppes on madalapalgaliste tulumaksutagastus. Loodame, et äkki vähemalt osa lahkujaid jääb, äkki saame nende olukorda leevendada.

Julgen öelda, et Eesti ei tohi saada Põhjamaaks! Meil peab olema oma tee, oma inimestele. Me ei tohi rahvana kaduda üldisesse sulatuspotti, vaid meie rahvusriigi eesmärk on meie säilimine rahvusena.

Margus Tsahkna

• Sündinud 13. aprillil 1977 Tartus
• Haridus: Tartu 7. keskkool (1995), õppinud Tartu Ülikooli usuteaduskonnas (1996–2002), Toronto ülikoolis rahvusvahelise õiguse erialal (1999–2000)
• 2000. aastast Isamaaliidu ning asutamisest alates IRLi liige. On olnud Isamaaliidu ja IRLi poliitikasekretär ning IRLi peasekretär ja aseesimees.
• Ta on olnud Tartu linnavolikogu liige (2003–2007), XI ja XII riigikogu liige (2007–2015) ja seal sotsiaalkomisjoni liige ja esimees. Ta on olnud ka haigekassa nõukogu aseesimees (2011–2014)
• Abielus, kaks last.