Neinar Seli.

FOTO: Viktor Burkivski

Eesti poliitikas on paraku nii, et argumenteeritud väitluse asemel lööb vastane sul kõigepealt näo sisse ja ootab, et valijad selle heaks kiidavad, kirjutab Eesti Olümpiakomitee president ja endine Tallinna Sadama nõukogu esimees Neinar Seli, seletades EOK sponsoreerimise kohtuasja.  

Alustuseks peaksin ütlema: olen süüdi – armastuses Eesti spordi ja sportlaste vastu. Olen püüdnud nii enne Eesti Olümpiakomitee (EOK) presidendiks valimist kui ka pärast seda teha kõik, et Eesti inimesed saaksid sporti teha. Mitte ainult harrastajatena, vaid tipptasemel – tulla maailmameistriks ja olümpiavõitjaks. Olen olnud hingega asja juures. Praegu on see hing veidi haige, aga loodan sportides teda parandada. Kõik järgnev ongi puhas sport.

Austus spordi vastu on põhjus, miks sattusin 2013. aasta 31. oktoobril toimunud Tallinna Sadama nõukogu koosoleku tõttu uskumatu poliitilise rünnaku alla. Ma pean tunnistama, et Juhan Partsi erakordselt küüniline soov ajada respublikaanlikku onupojapoliitikat kukkus riigis küll läbi ja peaministrit temast ei saanud, kuid Tallinna Sadamas jäid minu käed selle vältimiseks lühikeseks.

Eesti poliitikas on paraku nii, et argumenteeritud väitluse asemel lööb vastane sul kõigepealt näo sisse ja seejärel ootab, et valijad sellele kaasa elavad ning heaks kiidavad. ««Hästi panid, vana!» on sõjahüüd, mida ei lasta teele mitte ainult Edgar Savisaare ja Keskerakonna suunas. See on meie maakera tuumani juurdunud mentaliteet.

See oli ka toonase majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsi mõte, millega ta mind tol saatuslikul ajal ründas, ning lootis, et see aitab näidata teda isamaa nimel võitleva Tõe ja Õiguse sangarina. Kahjuks ei aidanud. Esmalt muidugi seetõttu, et sangari asemel käitus Parts lihtlabase barbarina, kelle omakasu tõttu kannatavad valusalt tõelised spordisangarid. Parts nägi oma kitsast võimalust, ja mitte ainult Tallinna Sadamas, vaid ka näiteks Eesti Energias otsuseid suunata nii, et mitte eraldada Eesti spordile ja kultuurile aastakümneid kestnud traditsioonilist tuge, ning ka tunnet, et tõesti Eesti rahvas omab neid ettevõtteid. Ometigi mindi meie maksumaksja rahaga (77 miljonit) Estonian Airi kaudu toetama Soome hokimehi. Jättes oma spordirahva pealtvaataja rolli. Olümpiavõitja Erki Noole kujundit kasutades ei «feilinud» Parts mitte ainult peaministrikandidaadi, vaid ka järgmiste olümpiavõitjate toetamisel.

Andekad inimesed tuleb riigist eemal hoida!

Neile, kes minuga juhtunut jälginud ei ole, selgitan lühidalt. Riik ei ole suutnud riigieelarvest mõistlikel alustel sporti rohkem kui 20 aasta jooksul piisavalt rahastada. Seetõttu on aastaid toiminud mõistusevastane skeem, kus riigifirmad toetavad Eesti sporti. See praktika sattus tugeva löögi alla, kuna Juhan Parts pidas valeks, et riigiettevõte Tallinna Sadam toetaks EOK vahendusel Eesti sporti 250 000 euroga (s.o 4,2% EOK eelarvest).

Selge on, et raha peaks tulema sporti otse riigieelarvest. Süsteem, mis seni kehtis, on tõesti küsitav, kuid mitte seepärast, et Eesti sport seda raha hädasti ei vajaks, vaid seepärast, et Eesti sportlased, alaliidud, treenerid, kaasaelajad jt peavad seda raha, verepisarad laubal, kokku kerjama.

Valitsus ootab medaleid (miks ta muidu selle eest alati suure joviaalsusega premeerib), kuid rahastamisskeem on hullem kui nõukogude ajal. Siis nõudis ka valitsus/partei medaleid, kuid maksis ka nendeni jõudmise kinni. Nüüd ründab juristist minister salakavalalt sporti ja sportlasi nagu poisike, kellele on õhupüss kätte antud, ning lubab kõik maha kõmmutada, kes tema poolt ei ole.

Minu viga oli see, et EOK presidendiks saades ei otsustanud ma kohe (minu jaoks ühiskondlikust ametist) Tallinna Sadama nõukogust lahkuda. Selleks ei olnud juriidilist ega ka moraalset vajadust. Kuid ma muutusin rünnatavaks. Ma taandasin end otsustamisest, kuid nagu näha, sellest ei piisanud.

Praegune valitsuse koosseis näitab: Eesti ühiskonnas saavad poliitikale lähedal seisvatel ametikohtadel töötada ainult need, kelle ainus huvi on saada kätte paari tuhande eurone kuupalk, millega elada ja õitseda. Kõik missiooniinimesed, särasilmad, visionäärid on sealt põgenenud või põgenema sunnitud. Sest äkki sa teed seda kõike omakasu pärast! Kas ma olin Tallinna Sadama nõukogu esimees raha pärast, et perele süüa osta? Ei olnud! Mõlemasse ametisse olen investeerinud ja EOKsse investeerin ka edasi meeletus koguses oma isiklikku energiat ning raha, et Eesti elaks homme veidi sõbralikumalt ja paremini kui seni.

Mul ei ole kunagi olnud huvi seadusi rikkuda ja olen alati püüdnud neid püüdlikult täita. Kuigi see seadusepügal, millega Parts mulle lajatas, on jaburamast jabur – kui antud kaasusele kohandada. Isiklik omakasu puudus, sama süsteemikultuuri oli loodud aastaga, kõik oli seni nii toimunud, raha pole seni EOK-le üle kantud, ma taandasin end otsustamisest jne. On olemas konkreetsed tõendid, et mul ei olnud huvi otsust mõjutada ning ma ei saanud sellest vähimatki isiklikku kasu. Ning selle otsuse oleks teinud iga mõistlik inimene, kes tunneb Eesti spordi rahastamist ning kellele Eesti korda läheb. Välja arvatud Juhan Parts muidugi.

Parts Partsiks. IRL IRLiks. Nad on oma karistuse kättemaksuhimu eest saanud. Kui ma peaksin riigikohtus võitma, kannan 17 000 eurot, mille kohus mulle Eesti spordile kaasaelamise eest määras, kohe EOK-le üle. Küsimus ei ole rahas.

Mulle soovitati selle süüdistuse esitamisel minna oportuniteedi teed. Öeldi, et maksa riigile see ja see summa ära ning teema on maas. Aga okas jääks hinge. Ma ei tunne kuidagi, et ma olen midagi valesti teinud. Isegi pärast väga pikka järelemõtlemist ja eneseanalüüsi ei tunne. Ma tegin oma tööd ausalt Tallinna Sadamas ning teen ka EOKs. Siiralt võin öelda, et hoopis Juhan Parts kuritarvitas oma ametiseisundit, et mind rünnata – ta tahtis sellega võita hääli. Jäme omakasuahnus ja nahahoidmine. Siin tuleb talle muidugi kaasa tunda, et ametiseisundi kuritarvitamises on ta süüdi, kuid kasu ta ei saanud. Õnnetu häältesaak viitas täielikule läbikukkumisele.

Ka meediapeksu eest võib saada medali

Poolteist aastat saagat ja pressivaenlase tiitel (loe: medal) armutu meediapeksu eest on andnud mulle põhjust paljuski järele mõelda. Esmalt. Partsile olen ma andestanud. Liiatigi, maaslamajat ei lööda. Teiseks, loodan, et õiglus võidab ka vildaka õiguse (ja vildakad need mõned Eesti seadused paraku on).

Kolmandaks kõige tähtsam – Eesti spordi rahastamist tuleb kiiremas korras muuta. Küsimus ei olegi ainult medalites, mida me Riost võidame või ei võida. Küsimus on rahva tervises ja jätkusuutlikkuses.

Sporti peab rahastama riik piisavalt otse riigieelarvest – see alaline sponsorite nuiamine hügieenitaseme rahastuse säilitamiseks on enam kui nonsenss. Häbiväärne ja tülgastav. Kui me tahame medaleid, sangareid, kangelasi. Irooniaga – mis õigusega riigijuhid tahavad olümpiavõitjaid õnnitleda esimesena ja selle eest (häältevõiduks) avalikku tähelepanu saada, kui ettevõtjad peavad selle kinni maksma?

Ühe medali hind on kaugelt suurem kui need mõned sajad tuhanded eurod, millega võitjaid premeeritakse. Ning keegi peab kinni maksma ka nende töö, kes püüavad, aga kes absoluutsesse tippu ei jõua – isegi kui väga tahavad. Mõnikord ka olude sunnil – nagu omal ajal Heino Lipp näiteks (kelle võtsid Helsingi OMi lennukilt maha Partsi-sugused mehed ja varastasid ühes sellega kindla olümpiamedali). On häbiväärne, et andekad ja töökad sportlased lõpetavad karjääri enne, kui nad on saavutanud oma võimete tipu ning asuvad kontoritööle, et elada inimväärset elu ja toita peret.

Eesti ettevõtted ja ettevõtjad on hoidnud Eesti spordil hinge sees. Selle eest tuleb neid kiita ja tunnustada. Eesti poliitikud on olnud spordirahastuse süsteemi loomisel saamatud ja võikalt väiklased, mille eest medaliau paistel peesitamisest peaks enamik neist suu puhtaks pühkima.

Siiski. Ma olen rõõmsameelne. Sest ka spordielu organiseerimine ja rahastamise korraldamine on omalaadi sport. Ja sport mulle meeldib. Väga-väga. Isegi kui ta vahel veidi traagiline on. Iga üle astumine ei ole üleastumine. Iga medalitajäämine ei ole läbikukkumine.

Ma loodan, et mul õnnestub Eesti avalikkust veenda – heategude karistamine lõpeb reeglina halvasti mitte karistatavale, vaid karistajale. Heategude asendamine kuritegudega (kõige omakasupüüdlikumad on need, kes süüdistavad teisi omakasus) on Eestile küll kombeks, kuid püüame seda kultuuri muuta. Üheskoos. Olgu meil selleks ühist tahet. Minul on. Ma armastan. Eestit. Ja tema sporti.