Marti Aaviku essee: hirmus, punane, raamat

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits / Postimees

Meil on põhjust karta, et raamatute rohkus, mis kasvab iga päev üüratul kombel, viib järgmised sajandid barbaarsesse olekusse, nagu sajandid pärast Rooma impeeriumi langemisest. Me peame selle ohu ära hoidma, eristades need raamatud, mille me peame ära viskama või unustusse jätma, neist raamatutest, mis tuleks alles jätta, ja vahet teha, mis on kasulik ja mis mitte.

Adrien Baillet (1685)

Mure, et uus tehnoloogia muudab elu ja koguni inimese olemust dramaatiliselt halvemuse suunas, on hoopis vanem kui nutitelefon, vanem isegi videomängudest. Prantslane Adrien Baillet (1649–1706) polnud sugugi ainus oma ajastu õpetlane, kes väljendas hirmu seepärast, milliste koledate tagajärgedeni võib viia massiliselt peale tungiv uus tehnoloogia – trükitud raamatud ja nende toodud informatsiooni üleküllus. Rääkimata haletsevatest kirjeldustest – sestsamast XVII sajandist – noormeeste ja neidude kohta, kes käivad ringi, näost hallid, silmad punased ja sõrmed verel terava servaga raamatulehtede pööramisest (ja nad ei suhtle inimestega…).

Küllap saate juba aru, et sihin paralleelidele meie ajaga, mil raamatuid on küll tohutult palju rohkem, ent nende lugemist varjutab taas uus tehnoloogia. Harvardi ülikooli ajalooprofessor Ann Blair kirjutabki, et varase uusaja raamatukultuuri ja toonaste õpetlaste tegevuse uurimine pole pelgalt lugu minevikust. Me räägime tänapäeval info üleküllusest, ent nii probleemipüstitusel kui praegugi kasutatavatel kohanemismeetoditel on sügavad juured.

Baillet ennustus ei läinud täide. Vastupidi, Johannes Gutenbergi ülesleidusele järgnenud viiele ja poolele sajandile tagasi vaadates võime vist kõik nõustuda, et raamatute rohkusest kombinatsioonis enam-vähem kõigi inimeste lugema õpetamisega on olnud rohkem kasu kui kahju. Ja vaevalt küll, et erinevad raamatupõletajad kirjasõna hävitamise idee just Baillet’lt said, kes – olgu õigluse mõttes öeldud – oli ise bibliograaf ja kirjutas kaks köidet matemaatik René Descartes’i (1596–1650) elulugu.

Loomulikult loevad inimesed ka igasugu rumalusi ja ei saa öelda, et lollide lugema õpetamisest poleks kahju üldse sündinud. Siiski ei tundu Baillet soovitus – «ära visata või unustada» – nende kahjude vähendamiseks kohane lahendus olevat, pigem vastupidi: korralikul fundamentalistil ongi ainult üks raamat, aga selle eest mitu püssi selle toetamiseks…

Mu meelest võime üsna rahuliku südamega üldistada, et XIX ja eriti XX sajand oli kõiki tervemõistuslikke kaasava üldhariduse ja massilise raamatulugemise edulugu. See tehnoloogia oli nii levinud ja loomulik, et õigupoolest oli vähemalt tavalisel inimesel vähe põhjust mõelda, mida kõike see andis. Alles nüüd, kui näeme lugemisharrastuse kuhtumist, ilmub meie ette valus küsimus: võib-olla oleme sülitanud vanasse kaevu enne, kui uus valmis. On hoiatavaid märke sellest, et keskendunud ja tunde kestva lugemise kadumine ei jäta puutumata inimese mõtlemis- ja sooritusvõimet ka näiliselt kaugetes valdkondades. Üks näide Soomest on, et tuleb juurde neid õpilasi, kes väljaspool kooli üldse ei loe ja nad saavad kehvemaid tulemusi ka matemaatikas ja loodusteadustes. Ei ole kahjuks tingimata nii, et rohkem tehnoloogiliste vidinatega veedetud aega väljenduks paremas probleemide lahendamise oskuses.

Ainuüksi see, et teid on lugema õpetatud, muudab seda, kuidas te asju tähele panete ja maailma tajute. Väga elementaarsel tasemel näitab seda Stroopi efekt. (John Ridley Stroopi (1897–1973) välja mõeldud katse on üpris lihtne, aga sel on suur tähtsus ja praktiline väärtus tähelepanu uurimises.) Inimesele näidatakse värvilist kirja ja palutakse öelda, mis värv see on. See ülesanne on väga lihtne, kui reas on juhuslikud tähed või suvalised sõnad. Kui aga kirjutada punaste tähtedega sõna «sinine» või lilladega «pruun» läheb asi väga selgelt raskemaks – inimestel kulub Stroopi testi lahendamiseks palju rohkem aega. Kui tekst ja värv on vastuolus, hakkavad kaks erineva sisuga infot peakeses konkureerima – kalduvus on pigem lugeda kõvasti kirjutatud värvinime kui öelda, mis värvi näeme. Ilmne näide, et vanemad ja kooliõpetajad röövisid teilt puhta looduslapse oleku, nakatasid teid kultuuriga, muutsid teid kui inimest jäädavalt.

Ma usun, et keskendunud, meditatiivsel raamatulugemisel on hea mõju. On kiusatus öelda, et lugege mis tahes raamatut, sisu polegi nii oluline. Peaasi, et võtate regulaarselt aega olla mõned tunnid kellegi teise seatud sõnadega ning nende kujutluspiltide ja mõtetega, mida need sõnad teie peas äratavad. Umbes nagu tervisespordist rääkides öeldakse, et saab küll ala teadlikult valida ja igasugu peeneid meetodeid rakendada, aga kõige tähtsam on siiski see, et te üldse välja lähete ja liigutate. Ja kestvus on tähtis, nii tervisespordis kui lugemisel. Nii harjume mitmekülgsete kirjeldustega, harjume kohati segasest jutust sotti saama, teri sõkaldest eraldama, aga ka leppima mõttega, et võib-olla leiame toitvaid teri pärast ikkagi ka sõkalde kastist.

Meil on alatihti, mu meelest üha rohkem tühjast tüli ja sõnakübemete pärast kange kaklus – avalikult, kusjuures. «Vaata, kuidas see poliitik ütles nii…» Ja juba lähebki kurjaks tähenärijalikuks purelemiseks. Miks ometi? Seletusi on mitmel tasandil, alates hüüatuste enneolematust rohkusest kuni selleni, et interneti loodav võlts anonüümsustunne ja impulsiivsus puudutab ka poliitikuid – need, kes sotsiaalvõrgustikes tõesti ise sõna võtavad, ei jää puutumata millestki inimlikust. Tuhanded inimesed saadavad teele paarilauselisi hüüatusi – vorm surub peale konkreetsust, ent ikkagi kukub välja nii, et enamik räägib mingist oma aiaaugust, justkui püüdmatagi mõista, millisest aiast seekordne tümitatav õigupoolest rääkis.

Need, kes on sunnitud neid totravõitu skandaalikesi erapooletult kommenteerima, jõuavad tavaliselt moraliteeni: poliitik (või ka keegi teine) on teinud suhtekorraldusliku vea, oleks võinud teisiti sõnastada, ei arvestanud publikut jne. See võib ju isegi õige hinnang olla, ent selles häda ongi: nii saab öelda peaaegu alati. On mugav õpetada, et tehke paremat PRi: süüdistus ja süüdlane on määratletud ning soovitus antud.

Hoopis hirmutavam on mõelda, et publik, kaasa arvatud sõnu vahendavad ajakirjanikud, ei oska (enam) süvenenult lugeda, pikemat mõttekäiku jälgida ning kokku võtta, mis oli kogu jutu mõte ehk mille üle oleks üldse mõtet edasi vaielda. Jääbki üle tähenärijalik seletamine üksikute sõnade üle. Mõned asjad võib lihtsalt kõrvust mööda lasta, aga tõesti oluliste pärisprobleemide selline käsitlus muudab südamest murelikuks. «Nii ei tohi öelda» varjutab küsimuse, miks ja mida me tegema peaksime.

Mõtlen teatava hirmuga ka sellest, mis saab inimeste empaatiavõimest, kui keskendunud (ilukirjanduse) lugemine kaob. Räägime hoolimisest, vähemuste mõistmisest ja õiguste kaitsest. See, milleni kõige toredamates ühiskondades on jõutud, on eriti imetlusväärne, kui mõelda, kui karm ja julm oli agraarühiskondade inimeste igapäev. Me oma Vildegi aitas inimestel sügavuti kaasa elada ebaõigluse ohvritele ja ärgitas päriselu muutma. Kirjanikud andsid hääle lihtsatele inimestele, kes seni olid olnud kantslist kostvate kärkimiste ja manitsuste objektid.  

Minu meelest juba näemegi, kuidas hinnangud tegelikkusele muutuvad taas üha loosunglikumaks. Ja kuigi igaühel on võimalus sotsiaalmeedias oma tundeid väljendada, kalduvad needki väljendused olema lamedad, mustvalged. Kas needsamad inimesed üldse suudaksid mõista mind, kui mul mõistmise järele tõesti hädavajadus peaks olema? Ja veel hirmutavam: kas ma ise olen veel võimeline mõistma teist inimest, kui ta olukord ja tunded pole imelihtsad? Kust selline mõistmisvõime peaks tulema, kui me pole end selleks harjutanud komplitseeritud, mitmekihiliste tekstidega?

 Haiku võib olla vägagi nauditav, kui sa nappe silpe lugedes suudad kujutleda kirsi- või ploomiõite erinevat olemist eha ja koidu ajal. Aga kuidas oleks elada maailmas, kus kogu teadmine moodustubki haikudest? Ja mida siis tähendavad uued haikud, mille on loonud inimesed, kes ainult selliste vihjeliste sõnumitega ongi kokku puutunud?

Ma tahaks tulevikku koos selliste inimestega, kes suudavad värvilist maailma tajuda, sellest aru saada ja sellest mõtestatult rääkida. Inimestega, kes suudavad kohaneda nii looduse, teiste inimeste kui tehnoloogiaga. Baillet’ ennustus küll ei täitunud, ent ma pole kahjuks päris kindel, kas ka uute tehnoloogiate ohtude kuulutajad eksivad. Võib-olla lähebki nii, et hüpliku teksti ajastu sünnitab kargleva inimese, kes ise ei suuda mõista, miks ta pilk alatasa ühelt värviliselt laigult teisele hüppab. Veel enam: kes ise ei tule selle pealegi, et vast oleks teist inimest või mõnda probleemi vaja ja võimalik pikemalt vaadata, et enamat märgata ja aru saada.

Ma kardan, et keskendunud lugemise kadumine teeb maailma halvemaks, kurjemaks kohaks. Ei pea hakkama masinaid lõhkuma, aga omaaegset uut tehnoloogiat – pikemat sorti raamatut – ei tohiks oma elust kergekäeliselt välja visata. Nõuab pingutust võtta vilkuvate ekraanide asemel kätte hoopis rahulikum e-raamat, ent seda tasub teha kasvõi igaks juhuks. Ja kui oma lastele head soovite, ei pruugi piisata ettelugemisest, vaid kodus tuleb ka enda jaoks lugemisega eeskuju näidata. On enam-vähem kindel, et pikka teksti süvenemise muutub üha haruldasemaks omaduseks. Kui teie lastel on lisaks e-vidinate, mängude ja sotsiaalmeedia tundmisele ka raamatulugemise oskus, on nad eluks varustatud rohkemate tööriistadega kui teised. Ja mida rohkem on tööriistu, seda laiemad on valikud, kui midagi on tarvis teha.   

Just ses mõttes on Francis Baconi 1612. aastal lugemisvalikute kohta kirjutatu igati kohane ka praegu (võime ju mõttes asendada sõna «raamat» siin või seal «e-asjaga» ja võib-olla lugemise vaatamisega): «Mõned raamatud on mekkimiseks, teised neelamiseks, ja üksi mõned vähesed mälumiseks ja seedimiseks; ehk siis ühtesid raamatuid maksab ainult tükati lugeda, teisi küll lugeda, aga süvenemata, ja ainult harvasid raamatuid maksab otsast lõpuni läbi lugeda, hoolsasti ja tähelepanelikult.»