Toomas Tamsar.

FOTO: Toomas Tatar

The Guardiani artikkel kiitis tõesti Eesti erinevate sotsiaaltoetuste ülesehitust ja e-riigi võimalusi, kuid juba on kodumaal tekkinud müüt, nagu nimetataks Eesti töötuid jõukaiks. See pole nii, Eestis ei ole hea olla töötu, kirjutab Eesti Tööandjate Keskliidu juhataja Toomas Tamsar.

Ma väidan, et selles pole ka midagi valesti, et töötu olla on ebamugav. Karm, aga nii peabki olema. Tegelik probleem on, et paljude tööinimeste elu on peaaegu sama ebamugav. 

Meie tööealiste inimeste hulk kahaneb kiirelt nii väiksemate põlvkondade kui väljarände tõttu, pensionäride ja muude ülalpeetavate hulk aga kasvab. Ühesõnaga, üha vähem inimesi peab katma üha suuremad sotsiaalkulud. 

Kuid nagu on meie tööturu kallimas otsas kümneid tuhandeid töökäsi puudu (mis tähendab teenimata tulu ja tasumata makse), on tööturu alumises otsas kümneid tuhandeid töökäsi üle. Need on inimesed, kes võiks teha tööd ja luua väärtust, kuid ei tee seda ning on hoopis ühiskonnale lisakulu. Siia oleks aus juurde tuua ka fiktiivne töövõimetus - pole saladus, et piirkonniti istuvad tööeas mehed pea külade kaupa «grupi peal» ja elatakse toetusest, mis on mõeldud tegelikele abivajajatele, mitte mugavusinvaliididele. 

Ehk nagu rõhutasime sügises Tööandjate Manifestis, meie ühiskonna suurim väljakutse on palgavaesus. See, et paljude töötavate inimeste elujärg on peaaegu sama vilets kui töötuil. Vaesuspiir ja alampalk on üksteisele lihtsalt liiga lähedal. 

Majandusseadused

Neil valimistel küsisid erakonnad valijailt mandaati vaesuse seadusega ärakeelamiseks. Just nii saab tõlgendada lubadusi tõsta alampalk kirvemeetodil keskmise palga tasemele. Ent kui majandusseadused ja inimeste seadused vastuollu lähevad, jäävad peale majandusseadused. Alati, hoolimata arvukatest katsetest vastupidist tõestada.

Reaalsusest irdumine ning alampalga jõuga tõstmine soovmõeldud tasemele on maailmas korduvalt ja suurejooneliselt läbi kukkunud inimkatse. Ühe palgatõus on alati teise hinnatõus. Tööjõukulude kunstlik tõstmine tasemele, mida lõpptarbija pole nõus maksma, teeb tänased madalapalgalistest homsed töötud. Nii lihtne ongi. 

Selleks, et lihtsama töö tegija elujärg oleks parem, peab ühiskond igati toetama tema haridust ja enesetäiendamist, suunama teda pisutki keerulisema töö peale. See on omaette artikli teema. 

Selleks, et lihtsamat tööd oleks rohkem, peab töökohtade loomine olema tööandjaile soodne. Ma kinnitan, Euroopast vaadates paistab investorile palju soodsamaid paiku kui Eesti. 

Tööjõukulude kasv

Seepärast pole õige naeruvääristada ka sotsiaalmaksu langetamist. Tõsi, tööjõukulud kasvavad aastas viis-kuus protsenti ning üks protsent maksulangetust kompenseerib seda vähe. See oli väiksem samm, kui tööandjad ootasid, töö- ja majanduselu tegelikuks parandamiseks läinuks vaja märksa julgemat sammu. Aga see samm oli siiski õiges suunas. 

Palgavaesus on pärmiks väljarände ja käegalöömismeeleolude potis. Me ei saa loota lihtsatele lahendustele, neid pole olemas. Näiteks alampalga utoopiline tõstmine riigi jõuga lööb kõige valusamalt neid töötajaid, kes kõige rohkem kaitset vajavad. 

Palgavaesuse lahendus saab olla põhjalikus ja läbimõeldud hariduspoliitikas, otsustava ja jõulise õpipöörde läbiviimine ühiskonnas, nagu seda on teinud Soome või Lõuna-Korea. Selleks, et tööd oleks rohkem, peab töökohtade loomine olema odavam. Selleks, et ka töö oleks tasuvam, peab toetama lihtsamate tööde tegijate arengut ja kvalifikatsiooni. Nii suudaksime tagada, et mittetöötaja ja töötaja elukvaliteedis oleks piisavalt suur vahe, et motiveerida jõude seisvaid töökäsi liikuma maksumaksja palgalt maksumaksjate hulka.