Enn Veskimägi: kõrgharidusmaksu alternatiiviks oleks tasuline õpe

Tööandjate keskliidu volikogu esimees Enn Veskimägi. Foto: Toomas Huik

Tööandjate keskliidu volikogu esimees Enn Veskimägi leiab, et kõrgharidusmaksu ideel on jumet, kuid mõttekam oleks siiski süsteem, kus tudengid juba õpingute ajal oma kõrghariduse eest ise maksavad. Sel juhul võiksid ettevõtted ja riigiasutused aga üliõpilastele stipendiume maksma hakata.

Haridusminister Tõnis Lukas teeb Õpetajate Lehes ettepaneku muuta kõrgharidus kõigile soovijaile tasuta kättesaadavaks, kui nõuda hariduskulud pärast stuudiumi läbimist nn kõrgharidusmaksu näol tagasi.

Minister puudutab praeguse kõrghariduskorralduse huvitavat probleemi, millele on tihti juhtinud tähelepanu ka ettevõtjad. Nimelt seda, et tasuta hariduse saanud inimesed ei pruugi hilisemas elus panustada oma teadmiste ja tööga kohaliku riigi ega ettevõtluse arengusse. Toome siinkohal näiteks paljud arstid, kes on saanud tasuta hariduse Eestis, aga töötavad ja maksavad makse Soomes. Samal ajal on kõrghariduses on jätkuvaks probleemiks suur väljalangemus (ligi 15 protsenti esimestel õpinguaastatel).

Minister on tegelikult tõstatanud õige probleemi. Kõrgharidusturul on tekkinud ebavõrdne olukord, kus põhimõtteliselt võrdsete õpitulemustega üliõpilasi (kooli lõpetamiseks nõutakse tudengitelt ju ühetaolisi teadmisi) koheldakse õppe eest tasumisel erinevalt.

Õpingute ajal maksmine on parem lahendus

2009. aastal õppis üksnes 48 protsenti Eesti üliõpilastest riigieelarvelisel õppekohal. Ka üheksateistkümneaastastest ja noorematest üliõpilastest, kes esmakordselt kõrgkooli läksid, õppis oma raha eest juba 41 protsenti. Selle põhjuseks võib eelkõige pidada riigieelarvelise rahastamise väikest mahtu, mis sunnib kõrgkoole panustama järjest enam tasuliste õppekohtade loomisesse. Seega võib väita, et kõrgharidus on juba praegu vähemalt osaliselt tasuline, kusjuures kõrgkooli võetakse liiga tihti vastu akadeemiliselt vähem võimekaid soovijaid.

Vaieldav on aga ministri välja pakutud lahendus. See näeb ette «kõrgharidusmaksu» sisseseadmise, millega soovitakse kõrgkoolide rahastamist turgutada kahe miljardi krooni ulatuses. Kas sellise maksusumma kogumine ja administreerimine on üldse (jõu)kohane ja mõistlik? Kui suurt protsenti palgast hakatakse sisse nõudma? Kas «kõrgharidusmaksu» sissenõudmine välisriikides töötavatelt inimestelt on teostatav?

Lisaks kõigele võib pärast kooli kohalduv maksukohustus nii mõnegi inimese kõrghariduse omandamisest sootuks eemale peletada – maksudel on ju kombeks tõusta! Seega võiks kõrgkoolide rahastamisel paremaks lahenduseks olla tudengite endi poolt eelfinantseerimise korras rahastatud kõrghariduskorraldus ehk nn tasuline kõrgharidus, olgu siis osaline või täielik.

Tasuline kõrgharidus arvestaks tööturu nõuetega

Tasulise kõrghariduse temaatikat tutvustasime põgusalt tööandjate manifestis aastateks 2011–2015. Kuna teema on pälvinud palju vastukaja nii kõrgkoolide juhtidelt kui tudengitelt, siis katsun selles toodud mõtte pikemalt lahti seletada. Ütlesime manifestis, et praegune kõrghariduse rahastamise süsteem vajab põhjalikku reformi ning kõrgharidus võiks oma olemuselt muutuda tasuliseks ja stipendiumipõhiseks süsteemiks. Mõtlesime selle all alljärgnevat süsteemi:

1. Riigieelarvest finantseeritakse täielikult ainult põhiharidust ja keskharidust.

2. Esmakordsel astumisel kõrgkoolidesse kehtestatakse sisseastumiseksamite näol ühtne lävend ning senised riigieelarvevälised tasulised kohad kaovad.

3. Õppimine riiklikes kõrgkoolides muutub kõigi esmaõppijate jaoks vähemalt osaliselt tasuliseks (lähtudes põhimõttest, et omandatud kõrgharidus kuulub eelkõige inimesele, mitte riigile). Õppimist esmaõppes toetab stipendiumisüsteem ja soodustingimustel õppelaenusüsteem. Stipendiumiõppe finantseerimisse panustavad üheskoos kõrgkoolid, ettevõtjad ja riik.

4. Elukestvas õppes osalejad võivad oma õpinguid finantseerida praegusel kujul. Nende jaoks toetab õppimist erisoodustusmaksust vabastatud tööandja tasemeõppe finantseerimise skeem.

Ettepanek tugineb arusaamisel, et kõrgkoolid on kvaliteetse õppe andmiseks alarahastatud ning tudengite rahaline panus oleks selle olukorra parandamiseks hädavajalik.

Teisalt edendaks tasuline õpe karjääripõhist mõtlemist ja õppekorraldust ning aitaks juba kõrgkoolis viia kokku tulevase töötaja ja tööandja huvid ning võimalused. Kuna kvaliteetne kõrgharidus on «esimese klassi pilet» tööturule, siis selle tasuline korraldus aitaks kõrgharidussüsteemi viia vastavusse tööturu nõuetega – tudeng maksab selle eest, mis on talle hilisemas tööelus kasulik või vajalik!

Vähem võimekad eelistagu kutseõpet

Vähetähtis pole ka eeldus, et kõrgemal tasemel akadeemiline kõrgharidus suunaks ehk akadeemiliselt vähem võimekaid noori kutseõppesse, kus nad ennast märksa paremini võiksid realiseerida. Kõrgharidusega inimeste üleproduktsioon on muuseas muutunud suureks probleemiks ka Soomes, kus kõrgharidusega töötute arv on tõusnud läbi aegade kõrgeimale tasemele (ligi 60 000). Soomlased süüdistavad kõrgharidusega inimeste suures tööpuuduses puudulikke tööturuprognoose ning on samuti mures kõrghariduse liigse kättesaadavuse pärast, mis noori kutseõppest eemale meelitab.

Stipendiumitel tuginev tasuline õpe paneb nii tudengid kui kõrgkoolid rohkem pingutama. Erinevalt kohustuslikust «kõrgharidusmaksust» saab tudeng ise valida, kuidas oma õppekulusid finantseerida. Väheneb väljakukkujate ning akadeemilisel puhkusel viibijate arv, kuna kõrghariduse taotlejad hindavad oma võimeid loodetavasti paremini.

Näiteks Tallinna Ülikoolis kõrgharidussüsteemi probleeme lahkava doktoritöö kaitsnud Janne Pukk tõi oma viimases Postimehe artiklis (02.09.2010) muu hulgas esile, et kõige suurem nominaalajaga lõpetajate hulk Eestis on just tasulises õppes. Seega ei vasta tõele tudengiorganisatsioonide väide, nagu sunniks tasuline kõrgharidus tudengit õpingute ajal tööl käima ning takistaks õpinguid. Vastupidi, tööle võetakse koolipingist enamasti just riigieelarvelistel kohtadel õppivaid tudengeid, kellele akadeemilise puhkuse võtmine ei too kaasa mingeid rahalisi kohustusi.

Stipendiumid riigiasutustelt ja ettevõtetelt

Lisaks võiks suureneda ettevõtjate ja kõrgkoolide sidusus kõrgharidussüsteemi arendamisel – ettevõtjad koos kõrgkoolide ja riigi panusega võiksid luua stipendiumite süsteemi, mis aitab kõrghariduse eest tasuda võimekamatel tudengitel või materiaalselt vähekindlustatud tudengitel.

Näiteks Eesti haiglad või haigekassa võiksid panustada arstieriala tudengite stipendiumitesse küll, kuna eeldatavasti enamik neist tudengeist oma karjääri seal ju alustavad. Sama kehtib ka pankade, advokaadibüroode, IT-firmade ja miks mitte ka riigiasutuste kohta, kes vajavad kõrgelt koolitatud spetsialiste.

Tahaksin ka rõhutada, et ülaltoodud ettepanekud ei pretendeeri ainsale tõele, kuidas kõrgharidussüsteemi edaspidi rahastada. Kuid seda võiks vähemalt arutada. Kokkuvõttes võiks välja joonistuda mingi selge kava, kuidas kvaliteetne kõrgharidus kõigile nende võimete kohaselt kättesaadavaks ja atraktiivseks muuta.

Artikkel ilmus Postimehe lisalehes Kõrgharidusfoorum, mille väljaandmist rahastas SA Archimedes.