Olev Must: kõrgharidus vaid võimekamatele?

Tudengite seas peaks mehi-naisi ja eri rahvuste esindajaid proportsionaalselt leiduma, seisab Eesti Haridusstrateegias. Foto: SCANPIX

Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi dotsent Olev Must leiab, et ülikoolides peaksid õppima vaid vaimselt võimekamad noored ning seab küsimuse alla Eesti praeguse olukorra, kus kõrgharidust omandama õhutatakse kõiki, kes seda vaid soovivad.

Veidi enam kui pool sajandit on psühholoogias üsna sageli kasutatud väljendit «naiivne psühholoogia». Siiski ei ole naiivsuse all mõistetud midagi halvustavat või teisejärgulist, vaid hoopis seda, et ka tavainimestel, sõltumata nende haridusest, on oma ettekujutused ja seletused inimeste käitumisele, mõtlemisele, emotsioonidele.

Neid ettekujutusi tuleb võtta väga tõsiselt sotsiaalsete protsesside mõistmisel ja mõjutamiskatsetel. Naiivse psühholoogia kandjaid on palju, tavateadmist võivad levitada ka erinevad institutsioonid, sh ärilised ja poliitilised ühendused, neid ettekujutusi võib levitada massimeedia.

Üks valdkondi, kus väga suures vastuolus on naiivne ehk tavapsühholoogia ja akadeemiline psühholoogia, on intelligentsuse ehk üldise vaimse võimekuse mõistmine.

Inimeste vaimsed võimed pole võrdsed

See, et üksikud inimesed ja terved inimgrupid võivad erineda üksteisest oma vaimselt võimekuselt, on teaduslik fakt. Ent selle fakti avalik teadvustamine ja rakendamine võib kokku põrkuda näiteks ettekujutusega inimeste võrdsusest ja võrdsusprintsiibi rikkumine on paljudele talumatu.

Tegelikult ei ole ka akadeemiline võimekus ja akadeemiline test midagi muud kui intelligentsus ja intelligentsustest. Nii mõnelegi võib olla uudis, et rahvusvaheliste õpilaste akadeemilisi teadmisi mõõtvate ainetestide tulemused riikide tasandil on ülikõrges korrelatsioonis IQ-testide tulemusega. Tulemus ei sõltu sellest, kuidas me midagi nimetame.

Konfliktide vältimiseks ja tavateadusliku intelligentsuse mõiste kaastähenduste mõju vältimiseks kasutatakse intelligentsuse kõrval ja asemel ka teisi silte, akadeemiline test ja akadeemiline võimekus on üks näiteid.  Maailma üks XX sajandi tipp-psühholooge Arthur Jensen pidas õigemaks kasutada veelgi neutraalsemat silti, g-faktorit.

IQ-käsitluste poliitiline survestamine on teatud mõttes mõistetav – intelligentsus on seni teadaolevalt parim psühholoogiline parameeter, mis ennustab nii haridussaavutusi, tööalast edu kui mitmeid muid eluliselt tähtsaid sündmusi. Inimeste taiplikkus on tähtis ja oluline nende käekäigu kujunemisel ning seepärast on huvide konfliktid kerged tekkima.

Uurimused on näidanud, et riikide rahvastiku keskmine intelligentsus prognoosib ülivõimsalt nende riikide majanduslikku edu. Selle seaduspärasuse leidmine on üks põhjusi, mis ajendasid sel aastal maailma juhtivaid intelligentsuseuurijad selle avastajale Richard Lynnile elutöö preemiat taotlema. Teisalt – leitud tulemuste valikuline esitamine ning tõlgendamine on sundinud isegi üht Nobeli preemia laureaati hiljem selgitama ja vabandama, et mida ta ikka mõtles ja mida ütles.

Kas Eesti ikka peab rahvaülikooli mudelist lähtuma?

Teise konflikti naiivse psühholoogia ja akadeemilise psühholoogia vahel on põhjustanud vaimse võimekuse tõstmise/õpetamise küsimus. Maailmas on ette võetud suurejoonelisi ja kallihinnalisi projekte, et tõsta tervete inimgruppide intelligentsust. Need projektid on aga jäänud tulemusteta. Akadeemiline psühholoogia suhtub skeptiliselt katsetesse tõsta/suurendada/õpetada intelligentsust.

Allakirjutanu on tegelenud küsimusega, kas erinevad põlvkonnad on üksteisest targemad või rumalamad. Seda isade ja poegade tarkuse vahekorda on uuritud paljudes maades, saadud erinevaid tulemusi, aga praegu kipub domineerima arusaam, et puuduvad veenvad tõendid ja seletused selle kohta, et inimene on viimastel sajanditel muutunud põlvkonniti kas targemaks või rumalamaks.

Kui rääkida erinevatest rassidest või rahvustest samal ajahetkel, siis ollakse arvamusel, et kuigi probleem on keerukas, on tulemuste võrdlus siiski võimalik. Selles kontekstis on hea ka öelda, et eestlaste intelligentsus on arvuliselt ja sisuliselt võrreldav teiste rahvaste omaga.  Helle Pullmanni, Jüri Alliku, Kaia Laidra ja eespool nimetatud Richard Lynni ühisuurimus näitas, et 12-18 aastaste Eesti koolilaste keskmised IQ-tulemused on praktiliselt võrdsed Briti eakaaslaste omadega. Puudub sisuline põhjus arvata, et teistes vanusegruppides võiksid tulemused olla teistsugused.

Enam kui kümmekond aastat tagasi (1994) avaldasid Richard Herrnstein ja Charles Murray raamatu «The Bell Curve» («Kellakõver»), mille sisu oli lakooniline ja samas skandaalne – Ameerika ühiskonna struktuur on olulisel määral mõjutatud inimeste IQ- tasemest. See, kes sa oled, tuleneb sinu intelligentsusest. Selle raamatu sõnum nii positiivses kui negatiivses võtmes leiab intensiivset viitamist tänapäevani. 

Mõned aastat tagasi avaldas Charles Murray uue avalikkuse suure tähelepanu pälvinud raamatu «Real Education» («Tegelik haridus»). Raamat käsitleb kriitiliselt ameeriklaste haridussüsteemi, lähtudes neljast põhimõttest:

1. Inimeste võimed varieeruvad. Inimeste vaimsed võimed pole võrdsed.

2. Pooled lapsed on oma võimekuselt alla keskmise. Esmapilgul võib see tees näida mõttetu, sest kui on leitud keskmine, siis on ka loomulik, et keskmisest on nii suuremaid kui väiksemaid väärtusi. Ent seda teesi võib vaadelda kui esimese teesi edasiarendust või täpsustust. Mitmed suurused (näiteks inimeste pikkus) jaotuvad nii, et äärmuslikke väärtusi on suhteliselt vähe ja keskmise-lähedasi palju. Seda seaduspärasust nimetatakse normaaljaotuseks. Uurimused on näidanud, et see seaduspärasus sobib hästi kirjeldama ka inimeste vaimse võimekuse erinevusi. Näib, et tees «pooled lapsed on alla keskmise» tahab meenutada normaaljaotuslikkuse seaduspära veidi teises keeles.

3. Liialt palju inimesi läheb kolledžitesse. Tees osutab faktile, et kuigi lõviosa noortest ameeriklastest püüdleb formaalse kõrghariduse poole, võidavad sellest tööalaselt või isiklikus elus vaid vähesed. Formaalne silt «bakalaureus» ei pruugi sisuliselt tähendada midagi rohkemat kui mingist õppeasutusest antud paberit ja seal veedetud aastaid

4. Ameerika tulevik sõltub sellest, kuidas ja kelleks õpetatakse andekaid noori.

Murray ideedest lähtuvalt võiks mõelda ka Eesti noortest ja kõrgharidusest. Küllap ka Eesti noored erinevad üksteisest lähtuvalt oma suutlikkusest teha vaimset tööd. Küllap ka siin on targemaid ja vähem targemaid.

Ehk oleks mõistlik siingi  küsida, kas Eesti suundumus rahvaülikooli poole (norm ja võimalus kõigil soovijail pääseda õppima kõrgkooli, kõrgharidus töö ja perekonna kõrvalt jmt taolised kutsungid) pole tagant õhutatud ärihuvidest teenida õpetamisega raha või poliitilisest populismist lubada kõrgelt harida kõiki, kes seda vaid soovivad? Ja ehk tasuks meilgi  mõelda rohkem sellele, et kõrghariduses tuleks panustada eelkõige nendesse, kes eakaaslastest nutikamad ja taiplikumad, st akadeemiliselt võimekamad.

Artikkel ilmus Postimehe lisalehes Kõrgharidusfoorum, mille ilmumist rahastas SA Archimedes.