Erki Nool

FOTO: Toomas Huik / Postimees

On kuulutatud: Eesti uueks Põhjamaaks! Tore, ilma sihiseadmiseta ei sünni siin ilmas midagi. Kuid siis tuleb ka kohe öelda, kuidas. «Hakkame» kõlaks natuke narristi, «saame» oleks rohkem lootmine looja peale. Nii jääbki üle poliitikakeeles tavaline «teeme selleks kõik».

Mis ei päästa enne vastamast küsimustele: mis seisus me oleme? Kui kaugel-kõrgel asub meist eesmärk? Mis tuleb selleni jõudmiseks teha? Ehk teiste sõnadega: kõigepealt tuleb võrrelda.

Võtkem võrdluseks Põhjamaadest väikseim, Island. Võrdlus, mis võiks olla kõige lohutavam. Jätame ka majanduse ja võtame näiteks spordi, mis arusaadav paljudele. Võtame näiteks jalgpalli, spordialadest kõige massilisema. Et meil on kombeks põhjendada oma sportlikku ebaedu napi rahvaarvuga, ongi hea vaadata endast veel neli korda väiksemat. Islandlasi on vähem kui tallinlasi – 330 000.

Praegu on käimas UEFA 2016. aasta kvalifikatsiooniturniirid. Island on oma alagrupis 2. kohal, eespool Hollandit, Türgit, Lätit ja Kasahstani. Türgis on elanikke 76 miljonit, Hollandis ja Kasahstanis 17 miljonit. Eesti on oma alagrupis 5. kohal. Islandi meeskond seisab maailma edetabelis 38., Eesti oma 93. kohal.

Ma olen Islandis käinud, maad ja rahvast näinud. Nii et kes ja mis on islandlane, seda ma tean ning järeldusi teha pole raske. Siiski on parem kuulda asja kohta esmaallikast. Küsimused läksid teele, vastused sealsetelt asjaosaliselt võib kokku võtta järgmiselt.

Viimase 15 aasta jooksul on Islandi jalgpallis jõuliselt edendatud infrastruktuuri, misjärel nii täiskasvanud kui noored võivad aasta läbi harjutada heades oludes. Aastatel 2004–2008 rajati üle maa koolide juurde arvukalt minihalle, et «lapsed saaksid mängida oma lõbuks». Praegu on riigis seitse täis- ja neli poolmõõdus kunstmuruhalli ning koolide juures 111 minihalli!

Teiseks treenerikoolitus. Kui 2003. aastal polnud ükski Islandi treener jõudnud UEFA-B või UEFA-A tasemeni, siis 2014. aastaks oli B-tasemega treenereid juba 587 ja A-tasemega 184. Klubisid karistatakse, kui nad treenerikoolituse nõudeid ei täida. Mis kõik kokku tähendab, et juba 5-6-aastased lapsed alustavad õppinud treenerite käe all. Vanemad teavad, et nende lapsed, kel tahtmine keeb üle, saavad võimalikest parima stardi.

Kui mõni ehk ei tea: kõigi nende mänguliste ja organisatoorsete saavutuste juures pole Islandis profijalgpalli.

Maa U-17 koondise treener Gunnar Gudmundsson kirjutab: «Meil on suurepärast treeneritarkust ning mängijad on vaimselt väga tugevad. Neil on vägev töötahe, 5.–15. eluaastani harjutavad nad innukamalt kui eakaaslased mujal. Kuna meil pole profijalgpalli, tuleb neil siirduda välismaale. Nii võib profijalgpalli puudumine küll olla meie probleem, kuid head treenerid, hea haridus ja vaimne vankumatus on siiski kõige tähtsam.»

Ehk on islandlastel asjad nii hästi ainult jalgpallis? Ei, mõnel pool on veel paremini. Käsipallis on Islandil ette näidata olümpiahõbe Pekingist, nende koondis hoiab maailmas 12. kohta. Nad on tulnud bridžis maailmameistriks, neil on üheksa malesuurmeistrit, jõutõstmise ilmameistreid jne. Tahe, pürgimine, teokstegemine – nimelt see on Põhjamaa. Inimeste elujõud.

1900. aastast peale on kõigis neis maades elanikkond vähemalt kahekordistunud. Island on jõukuselt inimese kohta maailma viieteistkümnes. Kes viitsib, vaadaku järele, kus oleme meie. Olla põhjamaalane tähendab soovi midagi ette võtta ja see ka ära teha. Tähendab inimkvaliteeti. Mitte seda, kas elada kokku mehe või naisega.

Kas miski eelnevast meenutas natukenegi meid ja meie tegemisi? Ei? Arvate, et spordi-võrdlus on tühi lori, mis ei päde muus? Hästi, siis unelemegi edasi endast kui uuest Põhjamaast. Tõstame mune ühest korvist teise ja loodame, et mõni jääbki uskuma, et neid saab sedasi rohkem.