Neeme Korv: venekeelne eestlane kui identiteet

Ilja Antonov. Foto: Toomas Huik

«Me ei ole venelased, me oleme venekeelsed eestlased.» Nii ütleb Eesti Jalgpalli Liidu ajakirja Jalka mainumbrisse pika intervjuu andnud Eesti rahvuskoondise ja Tallinna Levadia poolkaitsja Ilja Antonov. Sümpaatne, viisakas ja jalgpallurina end juba tööka mehena tõestanud noormees. «Meie» all pidas ta silmas koondises mängivaid venekeelseid jalgpallureid.

Kuid veel tähelepanuväärsem oli vene ja ukraina vanavanematega Antonovi jätk Jalka peatoimetaja Indrek Schwede usutluses: «Võibolla mu vanemad on venelased ja mu juured tulevad sealt, aga ma ei pea end venelaseks.»

Poliitikud kimbatuses

Jalka on nišiajakiri, kuid noore Eesti jalgpalluri öeldu lausa nõuab laiemat kõlapinda. Sest see on targa inimese jutt, mida tasub lugeda ka spordikaugel inimesel. Eesti poliitikud on usinalt, kuid paraku enamasti mitte eriti õnnestunult otsinud kontakti siin elava vene keelt kõneleva kogukonnaga. Õieti ei teatagi, kuidas nende poole pöörduda. «Kaasmaalased», «eestivenelased», «venelased»… Võimalik, et siin avaldubki viga. Kogukonda tahetakse justkui enda jaoks paika panna seda kogukonda ennast kuulamata.

Antonovi väljend «venekeelsed eestlased» ei ava ainult ühe spordipoisi sisu, vaid märgib tihti osa meie noorema põlvkonna identiteedist. Seda «natuke teistsuguseks eestlaseks» olemist on kunagi kirjeldanud ka endine Eesti koondislane Andrei Stepanov, Raio Piiroja kauane partner keskkaitses. Pärnakast ründajat Sergei Zenjovi ei pidanud Ukrainas klubijalgpalli mängides keegi venelaseks – ta oli eestlane.

Kolumnist Olev Remsu kirjutas äsja Postimehes ilmunud arvamusloos, et identiteedi aluseks on keel. Kas siin ei ole siis teatav vastuolu? Minu meelest mitte. Keel, selle oskus, on väga oluline. Sest eesti keelt mitte oskav venelane ei nimeta end eestlaseks. Venekeelne eestlane, nagu meie vutikoondislased on, suhtleb vabalt mõlemas keeles. Intervjuud antakse eesti keeles.

Teadmatus ja pahatahtlikkus

Eesti jalgpallikoondist on peetud lõimumise musternäiteks. Samas on püütud seda kooslust aeg-ajalt ka torkida. Mõnikord teadmatusest, mõnikord sulaselgest pahatahtlikkusest. On öeldud, et venekeelsed koondislased eelistavad trennis omaette hoida. Aga kas see pole loomulik, kui saad suhelda emakeeles? On öeldud, et venekeelsed koondislased ei laula hümni. Pole tõsi, mitmed laulavad, kusjuures mõni valjeminigi kui eestlased, kellest samuti osa «pole laulumehed», nagu ütles Antonov enda kohta.

Juhtusin hiljuti lugema üht analüüsi Eesti jalgpallist, mis tegi sama järelduse, mida minagi olen täheldanud. Meil on klubides eestlasi, kes mängivad stiililt nagu venelased ja meil on venelasi, kes on eesti mängukultuuriga. On peatreeneri kunst neid asju koondises omavahel sobitada ja näiteks Tarmo Rüütli sai sellega suurepäraselt hakkama. Rahvuste probleemi pole koondise tasandil olnud.

Sellist oskust ja empaatiat soovitaks ka poliitikutele. Peagi on käes jälle need päevad, kus meenutatakse pronksiöid. See, mis juhtus kaheksa aastat tagasi aprillis, ei olnud rahvuste konflikt, vaid juhtum, mis on tagantjärele valus ja piinlik paljudele Eesti inimestele. Ka neile, kelle kodudes räägitakse vene keelt.

Minu soovitus on – kuulakem meie venekeelseid noori. Selliseid, nagu Ilja Antonov.