Toomas Alatalu: veel kord neljast tunnist, ent suures poliitikas

Toomas Alatalu. Foto: Mati Hiis / Õhtuleht

Normaalne on see, kui tipppoliitik vastab igale talle esitatud küsimusele ja mõistagi tuleb tal vastates teha vahet selles, kas sõnum läheb kodu- või välisauditooriumile. Viimasel juhul tuleb arvestada sedagi, kas näiteks väikeriigi poliitik selgitab midagi samasuure naaberriigi elanikele või hoopiski kaugel asuva suurriigi kodanikele, kellede ettekujutus mujal maailmas toimuvast on küllalt pinnapealne, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.

Nagu teada, saavad suured rahvad paremini aru omasuurustest rahvastest ja alles seejärel hakkavad kohale jõudma väiksemate rahvaste mured. Sealjuures aeglasemalt siis, kui mõni väikerahvas on konfliktis suuremaga. Tagatipuks on välja kujunenud ka teatud käitumismallid suhtumistes väikeriikidesse.

Pole ju näiteks saladuseks, et kui suurriikide omavahelised suhted on pingestunud ja ärritusobjektiga on otseselt või kaudselt seotud ka mõned väikeriigid, siis algab konflikti lahtiarutamine tihti just väiksematest, keda koheselt ning suurte sõnade ja võrdlustega teinekord suisa põrmu paisatakse.

Heaks näiteks on selles Venemaa tuntud poliitiku ja välispoliitika eksperdi Sergei Markovi mullune 15. novembri sõnum Ukraina pärast puhkeda võivast suurest konfliktist Rootsi ajakirjanikele: Rootsi jääb selles küll alles, aga Läti ja Eesti tehakse maatasa! Või USA politoloogi Zbigniew Brzezinski 23. jaanuari sõnum – Putin on võimeline Riia ja Tallinna ära võtma ühe päevaga! Kes soovib, võib järgi vaadata, et need mõlemad lausungid said Delfis pea sama palju kommentaare kui president Toomas-Hendrik Ilvese äsjane võrdlus Venemaa vägede okupeerimiskiirusest Sunday Telegraph’ile, mis ilmus vahetult pärast pea samasugust tähelepanu äratanud Ilvese sõnumit The Times’is. Niisuguse tiheduse juures peab üks briti ajakirjanik mõistagi üritama teist briti ajakirjanikku ületama ehk siis n-ö teema arendus Briti ajalehes oli ette teada.

Sõjapaanika ja riigikaitse

Kodus vallandus kõlanud sõnumite peale kaks pahameelelainet – esiteks külvavat Eesti president asjatult sõjapaanikat (nagu poleks sõdimist Ida-Ukrainas, provokatiivseid lende Balti mere kohal jmt. olemaski!?) ja teiseks kukuti kinnitama, et oleme ikka teinud pikalt tublit tööd riigikaitse ülesehitamisel ja peame vastu küll (ehkki 1940. aasta näitas selgelt, et kui tipust korraldust ei tule, osutub kogu eeltöö mõttetuks).

Põhimõtteliselt tegid teise laine tekitajad asendusliigutuse – suure poliitika jaoks ja selle raames tehtud avaldus taandati kohaliku tasandi poliitikaks. Kaasarääkijaid mõistagi jagus, sest kes meist ei tunneks välispoliitikat – ainult, et tuleb ka küsida – kes siis rohkem rahvast närvi ajas – kas inglastega rääkinu või küsimuse teise konteksti pannud teemaarendajad.

Tegeliku olukorra mõistmiseks tuletaksin veekord meelde n-ö algseisu. Mullu 8. detsembril arutas Venemaa Riigiduuma erakorraliselt suhete halvenemist USAga ja välisministeeriumi poolt jagas selles selgitusi asevälisminister Sergei Rjabkov. Tema hinnangutest sai suurima leviku väide, et «USA üritas sanktsioonide kehtestamisega saavutada võimuvahetust Venemaal.» Ent oli meidki otseselt puudutav väide – «eeldasime, et USA käitub Krimmi puhul nii nagu nad käitusid 1940. aastal Baltikumis».

Sobivaim vaste

Teisisõnu – kinnitati avalikult, et välisministeeriumis oli eelnevalt  n-ö läbi mängitud mitu varasemat välispoliitilist arengut ja leitud ettevõetule sobivaim vaste. Tõepoolest – kokkulangevusi on palju. Balti riikidele sunniti sõjabaasid – juriidiliselt öeldes neid lubavad lepingud - kaela veel septembris 1939. Juunis 1940 järgnesid riigipöörded ja 14.-15. juulil 1940 «valimised». Sündmusi algusest peale toona tõesti kaugele jäävates riikides jälginud USA tegi esimese avalduse 23. juulil 1940 ehk siis 9 päeva pärast  «rahvaste vaba tahteavaldust». Aseriigisekretär Sumner Welles’i kuulus memorandum ütles selgelt, et USA ei tunnusta väikeriikide kallal toimunud vägivalda ja algas kuulus mittetunnustamise-poliitika.

2014. aastal hargnesid sündmused Krimmis järgnevalt. Venemaale (viimati 1997. aastast lepinguga) kuuluvast sõjabaasist valgusid väed 23.-27. veebruaril kogu poolsaarele ja toimus riigipööre. 16. märtsil korraldati «referendum» ja 18 päeva hiljem ehk siis 4. aprillil reageeris sellele Obama valitsus sanktsioonide kehtestamisega. Mõistagi on reageerimiskiiruste kõrvutamine 1940 ja 2014 parasjagu küsitav võte, ent selgitava sõnumina omal kohal. Reaalsus on ju lihtsalt säärane, et suur poliitika toimib aeglaselt ja tuleb paraku nentida, et ainult Putin on teinud sellest oma ambitsioonide rahuldamiseks järeldused – ta lihtsalt kasutab vastasleeri aeglust kõige jultunumal moel.  Parimaks värskeimaks näiteks selles on mõistagi Venemaa asepeaminister Rogozini välkvisiit Teravmägedele 19. aprillil – käis ära ja kogu lugu! Ja irvitab veel ka öeldes, et «tagantjärgi rusikatega ei vehita!».

Krimmi puhul oli Kremlil varnast võtta ka 2008. aasta Lääne käitumise kogemus, ent fakt on seegi, et ehkki mängiti – nagu aprillis-juulis 2008 - lahtiste kaartidega, oldi Gruusia sõja eellooga võrreldes Kremlis sel korral kõvasti närvis. Referendumi küsimusi muudeti ju kolmel korral, referendumi aega samuti, referendumi idee kuulus mitte Jedinaja Rossijale, vaid Spravedlivaja Rossijale jne. – mis kõik ju andsid täiendavaid võimalusi Läänele varem toimuvasse sekkuda. Ent kuna Läänes ei tehtudki katseid identifitseerida «rohelisi mehikesi» (nood lihtsalt vaikisid, kui küsiti nende päritolu!?) ja võeti hoiak – ootame ära  «referendumi» tulemused, siis ongi asjade seis täna nagu ta on.

Peaks olema selge, et kogu senist rahvusvahelist korraldust segipaiskavaid tegevusi tuleb ikkagi kiiremalt hinnata ja kõiki avaldusi, mis sellele tähelepanu juhivad («kõik otsustatakse N tunni jooksul»), tuleb just selles kontekstis võtta. Et seda teevad Balti riikide liidrid, peaks olema ka loomulik, sest -  Venemaa välisministeerium ja Venemaa riigiduuma ise juhtisid tähelepanu Baltikumi 1940. aasta kogemuse kasutamisele.