/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)
/nginx/o/2013/07/05/1875346t1h0782.jpg)
Vaatamata sellele, et Piirideta Reporterite meediavabaduse indeksis seisab Türgi mitte just väga auväärsel 154. positsioonil, saab selle riigi kohta palju teada nende suuremate lehtede ingliskeelsetest väljaannetest.
Evelyn Kaldoja: «g»-sõna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On valitsuse hääletoruks peetav Sabah, mille kohaselt kipuvad ebameeldivad sündmused juhtuma kas Fetullah Güleni liikumise või siis Iisraeli ja USA sepitsemiste tõttu (nad ei lase end kammitseda asjaolust, et Washington oli väga vastutulelik, kui Ankara palus Patrioti rakette kaitseks segipööratud Süüria eest). On Zaman, mis on seotud Güleni liikumisega ning seetõttu pärast gülenistide ja valitseva AK partei tülliminekut teravdatult võimukriitiline. Ja on Hürriyet, kust lisaks päevapoliitikale võib lugeda mahlakaid lugusid kiremõrvadest ning õpetajatest, kes kutsuvad poisse ahistama tüdrukuid, kel jultumust ilmuda kooli miniseelikus.
Värvikate uudiste pärast on mu suur lemmik Hürriyet. Nagu Nelli Teataja staarautori Jaak Leeri artiklid naisest, kes abiellus puudliga, ja mehest, kes käib, leivad jalas. Või ingliskeelse libauudiste saidi Onion teated ameeriklasest, kelle rõõmuks on suur osa tema 1990ndate Hillary Clintoni vastasest sõimust kasutuskõlblik ka nüüd.
Mitu korda olen türgi sõpradelt küsinud, kas see või teine uudis ikka tõesti aset leidis. Nemad kinnitavad mulle, et tõepoolest – nende president ütles, et moslemid avastasid Ameerika, sest Kolumbus on oma päevikus kirjeldanud mošeed meenutavat pinnasevormi Kuubal. Ja ka need Juurika-väärilised naljapildid Ottomanide stiilis turbanite ja kullatud palitutega AKP eelvalimiste kandidaatidest olid ehtsad kampaaniaplakatid aastast 2015.
Viimatine muigehetk saabus, kui lugesin, et Türgi peaministri Ahmet Davutoğlu sõnul on paavst värvatud rahvusvahelisse vandenõusse, sest nimetas 1915. aastal armeenlastega tehtut 20. sajandi esimeseks genotsiidiks. Vaid paar päeva hiljem selgus, et vandenõulaste perega liitub ka Angela Merkel – seda küll ei öelnud Davutoğlu, aga no kuidas ma lihtsa inimesena peaksin tõlgendama ka tema toetust resolutsioonile kasutada 1915. aasta 24. aprilli sündmuste kohta «g»-sõna.
Türgi võitlus «genotsiidi» sõna pärast näib selgelt kaotatud. Mitte ainult telekanal France 24 ei reklaami sel nädalal iga 15 minuti järel olemuslugude paketti «Sada aastat 20. sajandi esimesest genotsiidist», vaid ka paljud haritud türklased nimetavad seda sündmust nii. Ja 1915. aastal tehtud ülekohut kui sellist on «g»-sõnata avalikult tunnistanud nii Türgi president kui peaminister.
Ma mõtlen, et ehk AKPd ei huvitagi tegelikult rahvusvaheline arvamus. Pigem 7. juuni valimised. Taas kord saavad nad kampaania ehitada vastandumisele – sel korra ei pea nad rahvast päästma mitte «paralleelriigi» või Güleni, vaid paljude maailma riikide vandenõu käest.