Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Olev Remsu: meie versus mustanahalised, ro(o)mad ja saamid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Olev Remsu | FOTO: Ergo Kuld

Kuidas nimetada teisi rahvaid? Tihti esitatakse vanade nimetuste kaitseks keeletraditsiooni argument, ehkki näiteks isikunimede puhul peame matslikuks mitte arvestada nime kandja soovi. Olgem viisakad, saagem lahti väiklusest ning ärgem pidagem teiste soovitusi oma identiteeti sekkumiseks, kirjutab kolumnist Olev Remsu.

Meie identiteedi alus on keel. Meie eesti keel. Naabritest ei lahuta meid ei mäed ega suured veed, füüsilise antropoloogia määratlusel oleme oma piirirahvastega ühte valgemere-balti rassi, me ei erine neist ei välimuselt ega temperamendilt. Meie ümber elavad meie moodi (vähemalt aluspõhjaliselt) kristlased, põhja- ja suuresti lõunanaabritega jagame sama luteri konfessiooni. Lätlastega on meil ka enam-vähem ühte plaani ajalugu, seda juba viimased kolmveerand tuhat aastat.

Meid individualiseerib ainult keel.

Leidub rahvusi, kelle jaoks keel on sootuks kolmandat järku identiteediotsustaja, esimesena tulevad praegu meelde emakeelena inglise või hispaania keelt rääkivad sajad miljonid inimesed. Peruulase ja mehhiklase puhul ei määra nende rahvust emakeel, vaid teised tunnused. Sama lugu sootuks erineval viisil on näiteks armeenlastega. Armeenlane võib olla ning sellena ka rahvuskaaslaste poolt tunnustatud-tunnistatud, ilma et inimene armeenia keelt oskaks. Rolli mängivad hoopis usk, hoiakud mitmes ajaloo- ja poliitikaküsimuses. Ka selline tegur nagu välimus: näo-, silma- ja juustevärv. Viimaste puhul on erandid lubatud, ent esimesed peavad olema normis.

Mõne rahvuse põhitunnus on viha kellegi teise vastu, suuname pilgu esmalt Balkanile.

Sellelaadilisi ja teisigi identiteete on rohkemgi, ent meid need õnneks ei iseloomusta.

Me peaksime olema lõpmatult tänulikud oma emadele tuhande aastate jooksul, kes on meie keele (muutustega loomulikult) säilitanud ning seda põlvest põlve edasi pärandanud. Sügav kummardus samuti kõigi keeleinimeste ees, kes on meie keelest kultuurikeele teinud ning selle ka alal hoidnud. Viimaste hulgas pean ma silmas keelehooldajaid, kes nõukogude okupatsiooni ajalgi meie keele eest muretsesid ning seda ka arendasid.

Niisiis, me oleme keeleusku, on ka need, kes seda endale ei teadvusta. Ent iga usk pöördub eneseparoodiaks, kui sellest, hambad ristis, kinni hoida.

Tsiviliseeritud maailma mõjul on meilgi kerkinud dilemma, kas pruukida sõna neeger või mustanahaline, ro(o)ma või mustlane, saam(lane) või laplane?

Inimesed, kes tahavad edasi kasutada sõna neeger, esitavad just keeleargumendi, selle, et eesti keeles ei ole neegril halvustavat tähendust. Üldjoontes on see õige, ehkki harva pruugitavaid erandnäiteid leiaks ju sellegi väite osaliseks kummutamiseks.

Keel on dokument, keelega saab valetada, ent keelt ennast ei saa valetama panna, keel paljastab kõik. Peame tõdema, et oleme lasknud kõlada, oleme kirjatanudki ütlusi nagu leheneeger, kaffaneeger, valge neeger, orjab nagu neeger; mine p*sse kui peegel, tule välja kui neeger, mis ei näita just kõige sügavamat lugupidamist mustanahaliste vastu – ta esineb negatiivses tähenduses.

Ro(o)madega on meil oma ajaloo vältel olnud kokkupuuteid rohkem ja siin pole me olnud oma eitava hinnangutega kitsid.

Väljend nagu mustlane tähendab meie keeles midagi halba. Keeleveebi sõnastik «Kõnekäänud ja fraseologismid» pakub selle kohta 54 näidet, illustreeriv paralleelsõnastik «Kõnekäändude ja fraseologismide andmebaas» pakub koguni 498 juhtu, mil eesti keeles on tarvitatud sõna mustlane või selle käändeid põlastavas toonis. Toon vaid üksikuid näiteid: Hädas nagu mustlane mädas; Valetab nagu mustlane; Kirikherra ja mustlane ühesugused, manguvad mõlemad armuandi; «Eks see ole ikke parem kui paljas vesi,» ütles mustlane ja peeretas jooginõu kohal; «Enese suu on lähemal kui lapse suu,» ütles mustlaseeit, kui lapsele mangutud või ja koore ise ära sõi.

Isegi saame pole me säästnud, meilt on üles kirjutatud kirumiskõnend: oh sa pininuttʼ, oh sa laplane!

Jah, niisugust poeetikat oleme me harrastanud.

Öeldu on ütleja autoportree ning tegelikult ei iseloomusta need idioomid teisi rahvusi, vaid ainult meid endid.

Kas me oleme väikest viisi rassistid?

Õnneks on neist enamik vähekasutatavad, paljusid ilmselt tänapäeva linnaeestlane ei teagi.

Ent kui Helsingin Sanomate lisaväljaanne meid hellitusnimede korjamisega austas, siis tõusis kisa taevani: kui inetu, õhutatakse rahvustevahelist vaenu!

Helsingi suurlehe peatoimetaja tegi valesti, et kisajatele võidu kinkis.

See selleks. Aga miks meil ollakse mustanahalise, ro(o)ma ja pisut ka saami vastu? Ehk pahandab meid väliste jõudude sekkumine meie pühasse siseasjasse, nimelt keelde? Tulevad meile igasugused ettekirjutusi tegema, keelama ühtesid ja nõudma teisi sõnu! Just meelega hoian neegrist ja mustlasest kinni!

Aga see tähendab sektistumist. Juhul kui me tahame olla endassetõmbunud ja väiklased, et mitte öelda matslikult tahumatud, siis palun väga, laskem keelel vanamoodi käia!

Tegelikult peaksime siinjuures otsustamisõiguse ära andma. Ja ma ei usu, et selline suuremeelne loovutus meie keelepühadust riivaks.

Me ju aktsepteerime näiteks president Lennart Meri ning kirjanik Teet Kallase palvet käänata nende nime reeglipäratult Meri : Meri : Meri (mitte Meri : Mere : Merd) ja Kallas : Kallase : Kallast (mitte Kallas : Kalda : Kallast), me peame halvaks tooniks seda, kui inimeste isiklikele soovidele ei tulda vastu.

On olemas veelgi suurem paralleel. See on nimede eestistamine, mille käigus vahetas perekonnanime umbes 200 000 ja eesnime ligikaudu 25 000 eestlast. Kuidas me oleksime suhtunud inimestesse, kes oleks mühaklikult kuulutanud, et minu jaoks oled sina ikka Berg edasi, mina sind Aristeks kutsuma ei hakka! Olnuks ju näotu?

Niisiis, inimeste puhul on asi selge – me peame aktsepteerima nende eelistusi, seda nõuab elementaarne taktitunne.

Aga kuidas on rahvustega? Kellel on õigus esineda oma rahva nimel?

Saamide puhul ei ole siin mingit kõhklust, neil on Saami Parlamentaarassamblee, mis ühendab kolme riigi saame, kus see rahvus elab (neljas riik Venemaa sinna kahjuks ei kuulu) ning nimepalve on esitatud selle kõrge ja demokraatlikult valitud organi poolt. Põhjusel, et nimetust laplane on nii Soomes, Rootsis kui Norras kasutatud pejoratiivses tähenduses, paluvad saamid sellest loobuda.

Ro(o)mad on selle rahvuse ühe osa omanimetus ning seda varianti soovitavad nii Eesti ro(o)made organisatsioonid kui ka Euroopa Nõukogu. Me peaksime vaid koostöös asjaosalistega täpsustama, kuidas oleks selle sõna nimetav kääne: kas rooma, roma, romi või rom?

Nii või teisiti, olgem viisakad, saagem lahti väiklusest ning ärgem pidagem teiste soovitusi oma identiteeti sekkumiseks.

Ja nüüd siis mustanahalised. Sõna neeger etümoloogia on teada – meile on see tulnud saksa keelest (Neger), sinna prantsuse keelest (nègre), kokkuvõttes pärineb ladina keelest, kus sel on ainult omadussõnaline funktsioon (niger – «must»). Kümnetes keeltes aga tähendab selle alussõna tuletis musta rassi esindajat ja ikka on sellel alavääristav mekk man ega ole kahtlust, et meie oleme selle konnotatsiooni (teise tähendusvarjundi) endale laenates kaasa võtnud.

Mustanahalistel mingit ülemaailmset kõiki esindavat organisatsiooni ei ole, põhimõtteliselt ei saagi olla. Neeger-tüvest loobuma kutsusid alul paljud USA mustanahaliste ühendused, ja võttis aega mis võttis, nüüd on hakatud seda pidama tabusõnaks kogu tsiviliseeritud maailmas.

Kas me tahame sinna kuuluda?

Ma näeme rahvuspoliitilist probleemi isegi selles, kui meie idanaaber kirjutab meie pealinna nime ühe н-i võrra lühemalt, nimelt Таллин. Šovinistid sihukesed!

Vaat, see on kramp! Ma ei ole kuulnud njuujorklaste protesti veidravõitu vene nimekuju Нью-Йорк vastu. Samuti mitte seda, et idanaaber oleks pahandanud meie Pihkva, Oudova või millegi kolmanda-neljanda peale. Mugandamine on asjade loomulik käik, kui teeme ise, siis lubame seda teistelegi. Ja las olla rahulikult käigus kaks paralleelvormi: Таллинн ja Таллин. Ja jätkem inimestele valikuvabaduse, las kasutab nii, nagu etemaks peab.

Ärgem siis sektistugem, ent olgem keeleusku edasi!

Tagasi üles