Lugeja kiri: kohtule hinnangut anda ei saa?

Kohus. Foto: Lauri Kulpsoo

Nii on öelnud 20. märtsi Õhtulehes toonane justiitsminister Andres Anvelt. Seda on ennegi kuulda olnud, väga tihti meenutatakse põhiseaduse paragrahvi 146, mille järgi «õigust mõistab ainult kohus».

Samas võin parafraseerides öelda, et trammi juhib ainult trammijuht. Aga trammijuhile võime ju hinnangut anda? Kui trammijuht ikka pidurdab nii, et inimesed saavad viga, võib sellest juhtkonnale teatada, seda arutatakse ja võetakse midagi ette.

Kohtu kohta aga pole nagu kuskile kurta. Ei kohtute esimehed, prokurörid, õiguskantsler, riigikogu õiguskomisjon – keegi pole nõus lahendit kontrollima ega hinnangut andma.

Seadustes on ette nähtud, milline peab kohtuotsus olema: selles peab  kõiki tõendeid analüüsima, põhjendama, miks kohus ei nõustu poolte faktiliste väidetega, tooma välja seadusesätted, mida selles asjas kohaldas jne.

Kohtulahendid on avalikud, nõuded on ka teada. Asjast huvitatud või need, keda asi otseselt puudutab, soovivad ju kohtulahendist aru saada. Muidu polnud mõtet ju kohtusse pöördudagi, kui targemaks ei saa! See ei ole ju keelatud? Liiati on riigikohtu lahendites selgelt kirjas: «Haldusakti motiveerimine on üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse paragrahvis 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse. Motiveerimata haldusakt on õigusvastane juba seepärast, et pole võimalik kontrollida, miks ja millisel õiguslikul alusel on haldusakt antud. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine... » (Eks need reeglid kehti ka tsiviil- ja kriminaalõiguses.)

On väga keerulisi kaasusi ja neist on ilma juristiks õppimata või advokaati palkamata raske aru saada. Aga üldiselt ei peaks ju lahendist «arusaamiseks» advokaati palkama – kui kaebuse koostaski advokaat ja lahend peaks ju haakuma kaebusega? Ka on paljud otsused «juriidiliselt korrektsed», seal pole teistel eriti midagi öelda. Jokk-lahendid ei näi inimestele õiglased, võib-olla peaks siis seadusi muutma?

Aga niisugune lahend, kus üks pool ei suuda leida, millistele tõenditele toetuti, kas siin ei peaks siiski olema võimalus kuskile pöörduda, et asja kontrollitaks? Kontrollimise võimalust on ju riigikohus rõhutanud, aga seda peaks ju ka praktiliselt teha saama? Eriti juhul, kui inimene on lõpuks saanud oma uue kaebuse tagasi, et see on «sama kaebus samadel alustel»? Siis peaks ju olemasolevate jõustunud lahendite poole pöörduma, et kas seal ikka leidub kohtu seisukoht kohtussepöörduja esitatud seaduserikkumise kohta.

Senine traditsioon peab kohtunikke eksimatuks. Aga seda ei saa ju ühegi inimese kohta eeldada. Peale eksimise on võimalik ka ettekavatsetud hämamine ehk korruptsioon. Ükskõik kummal põhjusel on lahend küündimatu, igal juhul saab õiguse vale pool. Kui kehtib seadusvastane lahend, siis ei saa ju üks kodanik riigi kaitset ja teine pool saab õigustamatult hüvesid. Seda riigi heakskiidul.

Korruptsiooni pole ju võimalik muudmoodi avastada kui kontrollimise teel. Keegi ei saa vastu vaielda, et kohtunikel, kolmandal riigivõimul, on selleks head võimalused olemas. Muidu elame kohtunike omavoli riigis. Ei saa nii olla, et kohtunike töö kvaliteedi üle puudub kontroll.

Olen kuulnud juba loosungiks saanud ütlemist: «Eesti on õigusriik!» Õigusriigis peaks lahendid olema koostatud vastavalt seadustele ja kui üks pool näeb puudusi, siis peaks saama pöörduda kusagile, kus selle kohta ka ametlik seisukoht võetakse.

Eha Nõmm