Tõnu Runnel: töö lõpp ja automatiseeritud tööpuudus

Voo tegevjuht Tõnu Runnel. Foto: Sille Annuk

Oleme tasapisi sisenemas järgmisse suurde tööstusrevolutsiooni, kirjutab ettevõtja Tõnu Runnel, konkursi «Eesti parim e-teenus 2015» žüriiliige. Mida see endaga kaasa toob?

​Kui tööstusrevolutsioon oleks jäänud olemata, kuluks enamik meie elueast siiani töödele, mille üüratut mastaapi ja monotoonsust on raske päriselt ette kujutada. Iga suvalise päevasärgi väärtus oleks tuhandeid eurosid — maksmaks kinni sadu tunde niidi käsitsi ketramist ja kanga lõimimist. Enamik meist kannaks oma vanaisade lagunenud riideid ja saapaid. Kindlasti väga öko-, üle võlli, hüsteeriliselt öko-.

Mugavused saaksid üldse osaks vaid vähestele, ülejäänud peaksid endi toitmiseks ja katmiseks hommikust õhtuni füüsiliselt pingutama. Sellises ühiskonnas poleks naised meestega võrdsed ning laste töö annaks olulise osa SKTst. Olude drastilisust iseloomustab hästi tõik, et varauusaegsetes linnades suri üle kahe kolmandiku lastest enne viieaastaseks saamist.

Ometi püüdsid käsitöölised esmalt masinaid hävitada ja ühiskondlikku status quoʼd säilitada. Olukorras, kus kõigil teistel oleks elu läinud märgatavalt kergemaks, seisid nemad silmitsi oma leiva kaotamisega. Probleem polnudki mitte niivõrd masinates kui tööst ja teenistusest ilmajäämises, mille asemele samaväärset kusagilt võtta ei olnud.

Vahepeal on masinad meid paljudest robotlikest ülesannetest vabastanud, aidanud kaasa liberaalse demokraatia sünnile ja sugupoolte võrdsustumisele. Keegi ei ihka toorest, rasket ja ebaefektiivset tööd inimeste kätte tagasi. Masinaid purustanud ludiidid on nüüd vaid kummaline kauge peatükk ühiskondade kujunemisloos.

Kuid siiski päriselt mitte. Taas kostab hääli, mis tahaksid töökohtade kadumise hirmus ajarattale pidurid peale panna. Oleme tasapisi sisenemas järgmisse suurde tööstusrevolutsiooni, e-teenuste ja arvutiseeritud tootmise ajajärku. Järgmistel aastakümnetel kaob sadu miljoneid töökohti, kuhu me kutse- ja ülikoolides alles inimesi juurde koolitame. Lõppemas ei ole mitte üksnes töö masstootmises, kus üha keerukamaid töövõtteid valdavad robotid inimesi välja praagivad. Automaatika kasv vormib jõuliselt ümber ka teenindavat sektorit. Mõne aja pärast on ohus ka sellised ametid, kus inimene seni veel täiesti asendamatu tundub: sõidukijuhid, poemüüjad, raamatupidajad. Paljudes rollides jääbki inimene masinaga asendamata, tema töökoht lõigatakse lihtsalt vahelt välja — kaovad paljud vahendajad, keskastme juhid ja spetsialistid.

Muutused on esialgu pea märkamatud. Paberajalehed ei lõpeta kõik korraga ilmumist, juhivabu eraautosid vahendavad äpid ei too üleöö kaasa iga viimase kui taksofirma pankrotistumist. Kõiki kaubalaevu ega -lennukeid ei vahetata ühel ja samal aastakümnel droonide vastu ja väärtuslikke teoseid loova ja kirjastava tehisintellektini paistab veel aega minevat. See annab meile ruumi töötegemist püsivalt ümber mõtestada ja ühiskonda jooksult suunata.

Me ei tohiks ebavajalike töökohtade kadumist taga nutta. Mõttetuks muutunud, aga ka robotlikud, mitteinimväärsed ametid peavadki kaduma — kellelgi pole tarvis võidelda, et meie lapselapsed kindlasti koopiamasinaoperaatorina tegutseda saaksid. Probleem on aga selles — ja see on sama nagu ludiitide ajal —, et tsüklid vahetuvad ning töövõimalused kaovad kohati palju kiiremini, kui vahelduvad inimpõlved.

Enamgi veel. Töö kadumine ei kollita ainult «rumalaid ja halbu» töökohti. Vastupidi, nõudlus inimrobotite järele esialgu hoopis kasvab. Värskete Amazoni stiilis superladude inimtööliste väeosad, eelsalvestatud tekstilõike ettemängivad telemarketeride hordid Aasias ning peagi tekkivad kaubalaevade, -lennukite ja -autode kaugpilootide ametid. Inimene on veel aastaid, kui mitte aastakümneid parem nüri töö tegija kui robot, kui sinna nüridusse jääb mingi väike keeruliselt progetav aspekt sisse.

Muutused kiirenevad lähiajal veelgi ja me ei suuda töökohtade kadumist samas tempos tõenäoliselt korvata. Üks võimalik ajutine pääsetee on veel vähe kasutust leidnud: üldine tööaja vähendamine. Produktiivsuse kasvades väheneb kas tööaeg või töökohtade arv. Viimaseid kärbitakse aktiivselt, esimese juurde ei osata veel aga hästi jõuda.

Normaalne inimene ei taha tegelikult varahommikust hilisõhtuni tööd teha. Peaksime leidma tee kasvava automatiseerimise arvelt keskmise töötundide arvu vähendamiseks. Ainsaks takistuseks 30-tunnise töönädala kehtestamisel on globaalne konkurents. Ometi on see vaid poolik vabandus — Kagu-Aasias valmistavad riideid jätkuvalt ka kaheksa-aastased tehasetöölised. Ebaaus konkurents küll, aga me ei hakka selle pärast veel ise samaga vastama.

Teine osaline pääsetee ilmneb, kui vaatame analoogia leidmiseks eelmise tööstusrevolutsiooni poole. Teenistusvõimalusi on tänapäeval toonasega võrreldes mõõdetamatult rohkem just tänu masinate tuleku järel aset leidnud ühiskondlikule transformatsioonile. Terved tööstusharud on sündinud suundadest, mida keegi niidiketramise kõrvalt ettegi poleks osanud kujutada. Lihtsad loogilised näited on siin loovtööstus, meedia ja kogu tehnoloogiasektor. Aga lisaks liigituvad siia alla ka inimeseks olemise ja eneseteostuse vormid, mida me praegu võibolla alati tööks nimetadagi ei oska, ent mis toovad tegijaile leiva lauale.

Töö olemus muutub ajas ja küsimus on lõpuks ainult selles, kust tuleb raha — või mis iganes meetodi me väärtuse arvestamiseks ja ülekandmiseks tulevikus kasutame. Vanasti nägid naised iga päev varahommikust hilisõhtuni ränka vaeva, ent ei saanud selle eest sentigi palka, sest väärtust loodi ja seda tarbiti vaid omade ringis. Tänapäeval maksame vanemapalka — «teenuse» eest, mida varem nähti lihtsalt igaühe loomuliku, tasuta kohustusena — ning mõnes riigis kaalutakse alumise sissetulekunivoo garanteerimiseks kodanikupalka.

Pole mõtet liiga pingeliselt ennustada, milline näeb töötegemine välja 50 aasta pärast ja millist ametit oma lapsed õppima saata. Õpeta nad õppima, ümber õppima ja paindlik olema — praegusesse hetkesse kivistumine ja oma pea kasutamine masinate purustamiseks pole kunagi hea strateegia olnud. Me ei oska tõenäoliselt ette kujutada, kui palju uut ja head sellest sünnib, kui me tulevased inimesed tänastest robotlikest ametitest priiks teeme.