Tuleb nõuda, et mustlaste päritolumaad integreeriks oma mustlasi paremini, sest mida aeg edasi, seda rohkem tekib tsivilisatsioonide kokkupõrkeid, mille põhjuseks pole enam päritolu või religioon, vaid erinevad elustandardid, kirjutab kolumnist Martin Kala.
Kümne aasta eest, kui olin Prantsusmaal alles uustulnuk, asus mu üürikorter Ida-Pariisis, Bastille’ kvartali ja Voltaire’i bulvari vahel, täpselt metroopeatuse ees, meditsiinilabori ja mehhiko restorani vahel. Teisel pool tänavat asus käepäraselt tubakapood ja boulangerie. Mõlemad aknad olid suunatud üle tänava asuvasse parki, kus suvel vanahärrad oma pétanque’i pärast ja talvel joodikud pudelipärade pärast vaidlesid. Hiljem omaenda korterit ostes asetasin end teadlikult Bastille’ vahetusse lähedusse.
Minu linnaosa on täna üsna samanäoline nagu kümne aasta eest – tänavarägastik, kus põrkad kokku noorperede või kunstirahvaga, on kuulus eksootiliste söögikohtade, vanade kirikutontide ja Belleville’i uulitsate poolest, kus laulis kunagi hääle lahti Edith Piaf. Aga mis peamine, endiselt võib seda rahvarajooni kutsuda sallivuse kindluseks nii nagu inglise päritolu Pariisi ajaloolane Richard Cobb poolesaja aasta eest. Siin lisavad jämedahäälselt vaterdavad malilannad linnapildile oma aafrikamustriliste kostüümide ja kaskadöörlike peaehetega kõike muud kui igavust.
Marokolaste teemajad toovad tänavaile piparmündihõngu. Palestiina heebrealastest pärinevad sefardi juudid ja Põhja-Aafrika moslemid elavad külg külje kõrval Lääne-Aafrika immigrantide ja rikkamast elukeskkonnast pärit boheemlaslike pursuidega. Segakvartali esprit de quartier annabki Pariisile teatud igavikulise rahvusvahelise mõõtme.
1985. aastal ennustas Cobb «traditsioonilise Pariisi» ehk Belleville’i, Ménilmontant’ ja muude rahvarajoonide lõppu monokultuurse keskklassi pealetungi tõttu, mille tagajärjel surutakse «vaesed juudi rätsepad ja pikakoivalised senegallased» Alphaville’i, 1960. aastatel valminud äärelinna, mis asub Pariisi ümber keerleva ringmagistraali teisel teepervel.
Õnneks ei soosinud seda ennustust saatuse kulg ja eri rahvagrupid jäid linna pidama. Kuid Cobbil oli õigus ühes asjas: Pariisi linnapiirile on sest alates kogunenud arvukalt eeslinnakuid, mis on pilgeni täis endistest koloniaalmaadest pärit ning sotsiaalselt, geograafiliselt ja kultuuriliselt kõrvale jäetud inimesi.
Pariis on järjest rohkem tuntud arvukate isoleeritud banlieu’de poolest, kus paistab selgesti välja ühiskonna klassidesse kihistumine. Just eraldatud rahvarajoonides formuleerus raev riigi vastu 2005. aastal ulatuslikuks äärelinnade mässuks, mille käigus põletati autosid, lammutati maju ja peksti politseinikke.
Nüüdne probleemsündmustik sai alguse sellest, kui ungari taustaga Prantsuse (tulevastel presidendivalimistel paremäärmuse valijahäält jahtiv) president Nicolas Sarkozy tegi Grenoble’i kõnes ettepaneku võtta «võõramaise päritoluga» Prantsuse kodanikelt kodakondsus, kui nad tabatakse õigusrikkumiselt, olgu nad siis sisserändajad või nende Prantsuse kodanikest järeltulijad. Ettepanekut kuuldes lükkas osa «võõramaise päritoluga» mosleminoortest tukid tulle ja tormas tänavaile, mille tagajärjel üks noormeestest pärast ebaõnnestunud kasiinoröövi politseirelva läbi oma elu kaotas.
Surma sai teises rüseluses ka paar mustlast, kes ei tahtnud nõustuda presidendi algatatud plaaniga hakata süsteemselt lammutama ebaseaduslikke ja peamiselt mustlastele kuuluvaid laagreid eesmärgiga Bulgaariast ja Rumeeniast pärit kogukonnad riigist välja saata. Autotulekahjude valguses, mis paraku ilmestavad kogu tema ametiaega, sõnas Sarkozy Grenoble’is, et Prantsusmaa kannab praegu viiskümmend aastat ebapiisavalt reguleeritud sisserändepoliitika vilju, mille tagajärjel on ka integratsioon läbi kukkunud.
Prantsusmaa kaitseks
Mustlaste väljasaatmise kava mõisteti laialdaselt hukka ELi liikmesriikides ja äärepealt oleks nädala staari tiitli Sarkozy asemel võitnud eurovolinik Viviane Reding, kes viitas Prantsuse siseministeeriumist lekkinud memorandumile ja märkis, et ebaseaduslike mustlaslaagrite lammutamine sarnaneb sellega, kuidas Teise maailmasõja päevil teatud rahvaid koheldi.
Noomituse tegid Prantsusmaale nii Euroopa Nõukogu kui ka Euroopa Parlament oma resolutsiooniga, samuti ÜRO oma rassilise diskrimineerimise likvideerimise komitee kaudu ja isegi Vatikan väärutas pead. Kõik nõudsid väljasaatmiste viivitamatut peatamist ja ütlesid, et Prantsusmaa peaks rohkem vaeva nägema ja mustlasi hoopis integreerima, majutama ning koolitama, sest nad on samuti Euroopa Liidu kodanikud ja neilgi on õigus liidu piires vabalt ringi liikuda.
See pole mitte ainult idealistlik, vaid täiesti õige jutt. Iseasi on aga see, kuidas rääkida seda prantslasele, kes on veetnud oma elu Prantsusmaal makse makstes ja kodanikukohustust täites, ühel heal päeval aga avastanud, et raske tööga teenitud kodumaja aianurgast piilub vastu mustlaslaager, mis iga päevaga järjest laiemaks paisub. Mida peaks prantslane nüüd tundma ja mida ootama nendelt, keda ta end esindama valis?
Laagrielanike puhul pole ju tegu inimestega, kes on ostnud tükikese põllumaad, et sinna pikal nädalavahetusel põgeneda, et linnaelust peenart rohides lõõgastuda. Aus ja poliitiliselt ebakorrektne tõde on see, et tegemist on hoopis teistsuguse sissevooluga – omaette hoidva ja ebatervislikes tingimustes elava, musta tööd tegeva ning tihti õigusrikkumisteni viiva tegevusetusega aega veetva inimgrupiga, kes pärit kuskilt kaugest välisriigist ja saabunud Prantsusmaale seepärast, et see pakub neile paremaid elutingimusi kui isamaa, kuhu neid keegi tagasi ei oota ja kuhu nad ise ei kipugi. Inglise ajakirjanik Mary Dejevski, kes on tuntud oma valjuhäälsuse poolest, kutsub neid «parasiitideks tsivilisatsiooni materiaalsel ja kultuurilisel pärandil, mida nad pole ise loonud ega aidanud meil ehitada».
See lugu tekitab huvitavaid küsimusi. Esiteks, kui mainitud inimestel on ühiskonnast üsna ükskõik, miks peaks (näiteks Eesti) maksumaksja tasuma (näiteks Tallinna külje all) end sisse seadnud roma laste kooliskäimise kulud, huviringid ja keelegrupid, et neid meie elustandarditele ja arusaamadele lähemale pressida? Kust võtta raha, et teisest liikmesriigist pärit kodanikke, kes ise makse ei maksa ja seadustest ei huvitu, majutada, majanduslikult paremale järjele aidata, ettevõtmistes toetada? Miks peaks üks ELi liikmesriik tegema seda, mille teine liikmesriik ehk päritolumaa on jätnud tegemata? Ja kas peaksime seda tegema ainuüksi sellepärast, et ELiga liitudes otsustasime avada oma piirid Euroopast saabujaile isegi juhul, kui neil puudub pidev elukoht? Iva ongi selles, et Prantsusmaad ei sega teadmine, et nad on mustlased, vaid see, et nad on inimesed, kes eiravad ühiskondlikku normi.
Mõni aasta tagasi muutis nn poola torumehe skandaal lääne inimese ärevaks, sest too kartis Ida-Euroopast saabuvaid barbaarseid masse, kes ohustavad tema heaolu, võtavad kohalikelt töö ja raputavad ettekujutamatul määral teenuste turgu, sest barbarid on ju näljasemad, paindlikumad, kõigele vastuvõtlikud. Aga keegi ei eeldanud, et massid (mida lõpuks jäädigi ootama) ei täida oma maksukohustust ega tasu üüri, vaid elavad telkides, tööks uulitsail kerjamine. Oodatu asemel saabus vaid käputäis kasitud idaeurooplasi, kes käitusid eeskujulikult ja pigem andsid panuse kohaliku majanduse arengusse.
Silmakirjalikkus on kehv abimees
Koloniaalajastul toodi odava töö tegemiseks Euroopasse kolmandast maailmast terved külad, säilitades paraku nende tagurliku mikrokosmose, millest lääneriigid ise olid ammu välja rabelenud. 1960. aastatel kupatati pealinnadesse arvukalt musta töö tegijaid, kes on nüüdseks kohalikku ellu sulandunud ja tunnevad end koduselt.
Aga värsked rahvastikuaruanded mitmel pool Euroopas – Prantsusmaal, Saksamaal, Ühendkuningriigis – on hakanud rääkima sisserändajate teise ja kolmanda põlvkonna sulandamatusest Euroopa ühiskonda. Saksa türklased sõidavad Anatooliasse pruudijahile ja Lõuna-Aasia britid, kes seadsid oma inglise külakestes sisse kastiühiskonna, käivad «kodukandis» kaasasid toomas. See tõestab, et integratsiooni ei taga pelgalt põlvkonna vahetumine.
Pealegi, kui riigipiire hakkavad ületama suuremad kooslused, on nende integreerumine aeglasem ja vanad kombed veelgi raskemad lahkuma. Mustlaste puhul pole mõtet oodata põlvkondade vahetumist ega silmakirjalikult väita, et nõnda erinevate elustandardite puhul on siiski äärmiselt lihtne, valutu ja suurte kulutusteta neid siia lõimida.
Pigem tuleks nõuda, et nende päritolumaad integreeriks oma mustlasi paremini, sest mida aeg edasi, seda rohkem tekib tsivilisatsioonide kokkupõrkeid, mille põhjuseks pole enam päritolu või religioon, vaid erinevad elustandardid.