Intervjuu: Jürgen Ligi näeb hariduses kokkuhoiukohti

Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi (55) kinnitab, et on õpetajate jaoks ametiühingu rollis ja seisab nende palkade tõstmise eest. Ent ta tunnistab ka seda, et erakoolide kommunaalkulude katmiseks pole riigieelarves raha ning tasuta kõrghariduse kõrval kaalutakse taas võimalusi, kuidas ülikoolid saaks õppijailt raha juurde küsida.

-Olete üks väheseid ministreid, kui mitte ainus minister, kes enne ametisse asumist on öelnud, et seda portfelli te ei soovinud. Millist portfelli te soovisite?

Ma ei öelnud, et ma ei tahtnud, vaid et see on ootamatu, ja arvestanud olin rahandusministri kohaga. Aga see mõtteavaldus jäi esimesse päeva.

-Kriitikud nii väljast kui ka teie erakonna seest on öelnud, et Taavi Rõivas ei suutnud läbirääkijana olla piisavalt autoriteetne. Milline on teie hinnang?

Hoopis vastupidi. Tema oponendid, kes kõnelustelt lahkusid, ütlesid, et ta oli hooliv ja lugupidav ning lõi hea õhkkonna. Pigem oli probleem seal laua taga valimistulemustes. Liiga suur osa riigikogust on parketikõlbmatu.

Ukraina ja muude teemadega seoses Keskerakond. Nad ei ole ju endas midagi olulist muutnud. Ja EKRE seoses natsismilooga, telefonist siinkohal rääkimata. Valik on hästi kitsas.

Suures vahelduseootuses on saavutatud killustatud riigikogu. Manööverdamisruum on väike, kokkuleppimise sund suur.

Mõnda segas inimlikult pettumus valimistulemustes ja vaja oli midagi vastupidist tõestada. Asi ei olnud Rõivases.

-Miks teie eelkäija Jevgeni Ossinovski siiani «plõksib» nii teie kui ka kogu valitsuse aadressil?

Ma ei tea. Olen tema isalikke kommentaare personaalselt enda kohta lugenud vist neli päeva järjest, pealkirjade tasemel personaalselt minu kohta. Ta ei olnud küll ainus sots, kes minu asjus sõna võtnud, aga just tema on olnud isalik. Ma ei saa aru, miks ta ei suuda rahuneda, sest omavahel oleme ammu ära leppinud.

-Teile olid seekordsed läbirääkimised vist juba viiendad – vähemalt on see juba viies valitsus, kuhu kuulute. Kui võrrelda teiste läbirääkimistega – ennegi on ju keerulisi olukordi olnud?

Mind ei ole iga kord läbirääkimistel rakendatud, viimastel kordadel küll.

-Eelmised kahed valitsusläbirääkimised käisid kahe partneri vahel ja see on kindlasti palju kergem variant.

Jah, kahe vahel on kergem ning ka meeleolud on olnud paremad. Ei saa eitada, et sel korral on kahel partneril olnud suurem enesetõestamise vajadus, seda enam, et avalikkuses on pandud surve esimeestele. Samas on meil rohkem usku erakondadesse, kes on professionaalsed, mitte neisse, kes on lihtsalt põnevuse pärast üle künnise aidatud. Oleme seda enam pidanud teiste tundeid arvestama.

-Teie roll on kardinaalselt muutunud: rahandusministri rollis oli teie ülesanne riigi rahakotiraudu kõvasti koos hoida, haridusministrina on teie ülesanne neid raudu võimalikult rohkem lahti tõmmata. Või milline on teie seisukoht: kas Eesti haridus vajab raha juurde või on raha küllalt ja seda tuleb targemini kasutada?

Tegelikult mõlemat. Raha küllalt ei ole. Mulle pärandati olukord, milles minu eelkäija ei olnud nõus jätkama.

On tehtud hüpe õpetajate palkades ja kogukuludes, aga reserve on kõvasti ammendatud. Paari aastaga on palku tõstetud üle keskmise. Edasised sammud on juba palju keerulisemad.

Mis pärandati, on hariduskulude osakaalu langev trend. Ehitamise periood oli üks, mis ajas hariduskulude protsendi SKTst kõrgemale, kui on jätkusuutlik praeguste plaanide järgi. Teadsin seda.

Jaak Aaviksoole haridusministrina (ametis 2011–2014) pidin rahandusreeglite tõttu kaasa tundma, aga ei saanud talle eelist teha. Kui valitsus suurt eelist ei tee, siis on mul riigi rahakotiraudade hoidja roll alles.

Raha ümbersuunamisel on minu ideoloogiline siht hariduse kvaliteet ja tegijate tasustamine. Koolivõrgu optimeerimise vajadusest on ühiskonnas hakatud aru saama. See pööramine on olnud aeglane, pööramine õpetajate palkadeks ja kvaliteediks, ning eeldab väga palju kohalike omavalitsuste tahet.

Omavalitsustes on õpetajate palgad suhteliselt erinevad, sõltuvalt sellest, kas nad ise on oma koole optimeerinud või ei ole. Kus ei ole optimeeritud, on palgatase madalam.

-Kas näete hariduses veel kokkuhoiukohti?

Muidugi näen. Suures plaanis on see näiteks kinnisvara, mis ei ole laste arvuga vastavuses. Kokkuhoid on ka õpilaste arvus õpetaja kohta. Mingit riiklikku vallandamist ei plaanita, aga süsteemi optimeerida tuleb, koos omavalitsustega.

Panus on palkadele ja kvaliteedile. Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) võrdluses on Eestil palgakulu osakaal väike, näiteks kinnisvaral suur. Samas oleme õpetajate palgatasemelt üsna keskel, aga tahaksime muidugi olla paremate hulgas. Kõrghariduses on märksõnad vahest dubleerimine ja killustatus, aga ma pole seda veel rektoritega arutada jõudnud.

-Millal võiks õpetajate palk olla nii kõrge, et sellega normaalselt elada, endale korralikke riideid osta, mitte sõltuda sellest, kas on rohkem teeniv abikaasa?

Ma ei luba midagi – peale selle, et mul on sügav huvi õpetajate palku tõsta. Ka kõik erakonnad on lubanud õpetajate keskmise palga tõstmist. Seda tuletasin ma valitsuses riigieelarve strateegia arutelul ka korduvalt meelde.

Midagi prognoosida ei tea, kuid sisemisi ressursse pitsitame edasi. See ei saa kõigile meeldida, aga õpetajatel on sealt võita.

-Olete seega optimistlik.

Midagi kindlasti teeme. Unistada ei saa kahekordset palgatõusust, aga kindel võib olla selles, et haridusminister on õpetajate ametiühing, kes õpetajate palkade eest seisab.

-Räägime erakoolidest. Riigikohus leidis, et kohalik omavalitsus ei pea erakoolide kommunaalkulusid kandma, see peaks olema riigi kohustus. Millisena näete teie erakoolide tulevikku?

See on väga valus küsimus. Lisakulu, mis ootamatult omavalitsustelt kohtuotsusega justkui riigi kaela määrati, ei ole riigieelarvele jõukohane. Siiani vastutas tasaarvelduse eest omavalitsus, nüüd peaks see täies mahus riigi kanda olema. Samas kannab riik nagunii enamiku hariduskulusid: õpetajate palk, õppevahendid, koolitoit jne.

Kui nüüd kõik peab riigi kanda olema, siis tekib uus vastuolu. Omavalitsused vabanevad kohustustest ja tekib väga suur stiimul tasuta hariduse asemele erahariduse tekkeks – kui riik maksab justkui kõik kinni. Pluss erakoolide õigus küsida õppemaksu, mida riigi- ja munitsipaalkoolid küsida ei saa.

Võrdsusest ei saa siin rääkida ja riigile pole see ka jõukohane.

-Selles mõttes võib ju rääkida võrdsusest, et riik ja kohalikud omavalitsused maksavad kõigi õpilaste eest ühepalju.

Aga riigil puudub erakoolide puhul igasugune kulude optimeerimise ja kontrolli osa. Laps on laps ja siiani vaadati, et omavalitsus katab erakooli majanduskulusid nagu oma kooliski. Kui need summad läheksid nüüd riigieelarvesse, siis see välistaks palgatõusu. Ma ise eelistaks, et leiaksime siin tervemõistusliku lahenduse, mis hoiaks senist tasakaalu.

Omaette probleem on, et kui riigil ja kohalikel omavalitsustel on õpilaste arvu kahanemise tõttu surve optimeerida haridusvõrku vähenemise suunas, siis erakoolid tegutsevad laienemise suunas. Ei ole nii, et erakoolidel on vaid lisavõimalused – see suurendab ka hinda kogu süsteemile, mis on topeltraskus pearaha jagamisel.

Seega ei ole mustvalget lahendust. Kultuurikomisjoniga riigikogus nüüd mõtleme, kuidas olukorda lahendada – nemad sisuliselt sünnitasid selle nüüdse kohtuotsuse oma otsusega 2011. aastal.

-Tasuta kõrgharidusest. Kas täies mahus õppimise puhul tasuta kõrgharidusega on hästi läinud?

Neid vilju näitab aeg. Selle süsteemi hea külg on surve õppida, et mitte maksma hakata. Aga loosungina pole tasuta kõrgharidus iseenesest see, mida soovitab OECD või mida omal ajal soovitas [Tartu Ülikooli] rektorina Jaak Aaviksoo. Kõrghariduse puhul soovitatakse teatud omavastutust, sest kõrgharidusega inimesed on hiljem jõukamad ja õnnelikumad.

Aga see otsus on tehtud ja nüüd on meil probleem, kuidas kõrgharidusest välja läinud eraraha juurde saada. See on mõneti koalitsioonilepingus ka peegeldatud ning hakkab tõenäoliselt puudutama vanemaid üliõpilasi, kas täiendus- või ümberõpet, kuhu ka ülikoole tahame rakendada.

Igal juhul tahaks ka eraraha kõrgharidusse juurde tuua. Tuleb vaadata, kuidas süsteemi nii parandada, et inimesed saaksid soovi korral ka ise maksta.

-------------------------------

Jürgen Ligi

Sündinud 16. juulil 1959 Tartus

Tartu Riiklik Ülikool, majandusgeograafia (1977–1982); Tartu Ülikool, välismajandus (1989–1993); EBS, MBA programm (1994–1996)

Reformierakonna asutajaliige, praegu partei aseesimees

Valitud VIII, IX, X, XI, XII, XIII riigikogusse; 2005–2007 kaitseminister, 2009–2014 rahandusminister, 2015. aasta aprillist haridus- ja teadusminister