Marti Aavik

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Millise valitsuse paneb kokku miljonärist valimiste võitja Juha Sipilä, kas Soome majandust ootab ees «kadunud kümnend» või uus areng ning mida oodata Soome välis- ja julgeolekupoliitikast, kirjutab Postimehe arvamustoimetaja Marti Aavik.

Mis Soomes juhtuma hakkab? Millise koalitsiooni paneb kokku Juha Sipilä? Meid peab huvitama kindlasti see, mis Soome majandusest saab: kas tuleb kardetud «kadunud kümnend» ehk seisak, või uus, loominguline, huvitavate originaalsete lahendustega ja jõuline areng. Loomulikult huvitab meid, mis seisukohtadel on tulevane Soome valitsus välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes.

Kõige tähtsam on siiski optimistlik ja teotahteline olek, mille Juha Sipilä on Soome poliitikasse toonud. Inimesed on väsinud eelmisest koalitsioonist, mis ei suutnud midagi otsustada. Struktuursed ohud on aga saanud üha nähtavamaks ning need on osalt juba realiseerunud. Keegi peab tulema ja asjad korda seadma. Midagi peab juhtuma hakkama. Miljonär Juha Sipilä on Soome valijate arvates see mees, kes Soome korda seab. Konkurentsivõime taastamine on ta enda sõnul kõige olulisem ja selleks on ta saanud tugeva mandaadi.

Koalitsioon

Sipilä juhitud Keskusta võitis. Timo Soini Põlissoomlased kindlustasid oma positsiooni – näitasid, et nad on tulnud, et jääda. Senised valitsusparteid Kokoomus ja sotsiaaldemokraadid aga kaotasid.

Aritmeetiliselt saaks kolme liikmega enamuskoalitsiooni teha jättes opositsiooni kelle tahes neljast enim hääli saanud erakonnast. Isegi võitja Keskusta saaks kõrvale jätta ja ka nii oleks valitsusel parlamendis 109 häält opositsiooni 91 vastu. Helsingin Sanomate poliitikavaatleja Unto Hämläinen teeb küsimuse lihtsamaks: kumb jäetakse opositsiooni, kas demarid (st sotsid) või senise peaministri Stubbi juhitav Kokoomus? Pange tähele, et Põlissoomlasi arvatakse seega kindlateks valitsusse minejateks.

Erakondade programmilisi seisukohti kõrvutades saab vastata, et kõrvale jäetakse sotsiaaldemokraadid. Avaliku sektori kärbete tegemine tundub lihtsam parempoolsete erakondadega. See ei pruugi aga sugugi olla kindel ennustus. Miks? Juha Sipilä ise seadis eeldused sellisesse tähtsusjärjekorda: usaldus erakondade (juhtide) vahel, erakondade programmid ja alles kolmandana valimistel saadud parlamendikohtade arv. Esikohale tõstetud usaldus on selline komponent, mis paneb isegi poliitika sisemaailma hästi tundvaid inimesi esitama täiesti vastukäivaid ennustusi.

Sipiläl kui kogenud äriinimesel on küllap õigus, et usaldus on muutuste nurgakivi - omavahelise usalduseta on väga raske teha keerulisi ja oma üksikasjades kindlasti ka ebapopulaarseid reformiotsuseid.

Sipilä on saanud Soome rahvalt väga tugeva mandaadi. Talle on põhjendatult ette heidetud, et ta ei andnud valimiskampaania ajal just liiga konkreetseid vastuseid, mida ta tegema hakkab. Samas on ta deklareerinud ikka ja jälle oma juhtimispõhimõtteid. Strateegiline vaade, kümne aasta perspektiiv ja tegelemine pigem vähemate kui rohkemate asjadega, ent nende vähestega siis selle eest põhjalikult ja tulemuslikult. Meil on põhjust jälgida, nagu huvitavat eksperimenti seda, kuidas läheb Soomes ärijuhi kogemusega peaministril ettevõtluse mõttemallide ja tegutsemisviisi toomine poliitilisse juhtimisse. Maailma, aga ka Eesti kogemus, pole sellistes asjades sugugi ühemõtteliselt edukas.

Majandus

On ütlematagi selge, et Eestile on Soome majanduse hea käekäik väga oluline. Kui Soome majandusel läheb hästi, tähendab see häid ärivõimalusi ka maade vahel. Eestis on küll esitatud meid ses asjas justkui lohutavaid mõttekäike, et seos ei pruugi olla nii ühemõtteline ja toodud näiteks varasemad kogemused töökohtade kolimisest Eestisse. Muidugi konkureerivad naabrid ka omavahel, ent täiesti kindlasti on Eesti strateegiline huvi, et kõik meie head naabrid areneksid hoogsalt, mitte ei langeks majanduslikku paigalseisu. Maailmas ei oleks ilmselt kuigi edukas müügilause, et oleme suhteliselt edukas väikeriik edutus, stageneeruvas regioonis.

Seepärast on ka Eestile väga hea, et Sipilä tõstab esile just Soome konkurentsivõime taastamist. Lihtne ei saa see kindlasti olema, sest Soome palgad on galopeerinud üles samal ajal kui tootlikkus kängub. Sealjuures on Soome palgad samas suurusjärgus väga innovaatiliste tööstusmaadega, nagu Saksamaa. Kuidas kulgeb muutuste tegemine väga tugevate ametiühingutega Soomes ning kas Sipilä populaarsus vastu peab jääb siinkohal retooriliseks küsimuseks.

Bürokraatia ja regulatsioonide vähendamine on samuti Sipilä sõnumi keskne osa. Võiks ju loota, et muuhulgas toob see kaasa senisest veelgi tihedama koostöö Eestiga e-riigi asjus. Teisalt on meil igast sellisest katsest õppida, sest ega ülereguleerimine ja sellest tulenev asjatu bürokraatia pole võõras meilegi.

Välis- ja kaitsepoliitika

Esitan praegu vaid mõned ääremärkused. Esiteks see, et Soome tipppoliitikute, ametnike ja ekspertide valdav enamik pole sugugi naiivsed Venemaa ja sealt lähtuva ohu suhtes. Tegelikud hinnangud lahknevad paljudel juhtudel oluliselt avalikult kinnitatavast ja seda saame jälgida ka Soome riigi tegutsemise kaudu. Teiseks on Soomes midagi, mis Eestis (vähemalt samal kujul) puudub: kõikvõimalike omaaegsete marksistlike voolude ja rühmade mõju mõttemaailmale ja sellest lähtuv ühe osa vasakpoolsete sügav umbusk USA suhtes.

Viimane on osa seletusest, miks NATOga liitumise küsimus on avalikult sordiini all, ehkki ratsionaalsed argumendid kallutavad asjatundlikumaid liitumise poole. Nii näemegi, et absoluutne enamik toetab oma kaitseväele praegusest suurema hulga raha andmist, ent NATOga liitumise küsimuses kaldutakse ettevaatusele: «mitte sellel parlamendiperioodil». Siiski on olnud liitumise küsimus ka avalikus arutelus suuremal määral esil kui eales varem. Endiselt on realistlik oodata, et seda vaetakse 2018. aasta presidendivalimistel. Miks? Soovitan tähelepanelikult lugeda näiteks Jarmo Mäkelä artiklit «Soome erakondadel on salajane leping kaitsepoliitika kohta» (PM 10.04).

Kui eestlased sildistavad neis küsimustes lahmivalt Soome poliitikuid või vastupidi (soomlased eestlasi), siis see teenib eelkõige Kremli strateegilist huvi lõhestada Euroopa Liitu ning selle alaliiki, ehk eestlaste ja soomlaste vahel usaldamatuse külvamist. Kirjeldame, räägime, vaidleme – seda on vaja - , aga palun võimalikult konkreetselt ja täpselt vältides üldistamist seal, kus me tegelikult ei saa oma üldistust faktidele toetada. Tühjast tüli tekitamise vältimine on raske, aga vajalik.

Minu meelest ei ole üldse arukad ka meie oma inimeste soovitused õppida Soome… mitte praegusest käitumisest, vaid Kekkoneni ajast. Kusjuures, ka selle vastuolulise aja ja Kekkoneni komplitseeritud poliitika käsitlus kipub olema ikka väga loosunglik. Olen meie oma lehest lugenud ülistavat juttu soomlaste «ise hakkama saamisest», millele vastanduvat Eesti «relvastumine» koos umbmäärase soovitusega sellest õppust võtta. Mis me sellise jutuga siis peale hakkame? Astume NATOst välja? Loobume, erinevalt Soomest, kaitsekulutustest?

Mis puutub niinimetatud pragmaatilisse lähenemisse, et Venemaad ei tasu «ärritada» ja ajame suss-muss ärisuhteid, siis sellele on kolm vastust, kaks neist valimistelt. Keskusta vana tegija Paavo Väyrynen ei saanud Lapimaa «häältekuningaks», nagu ta tahtis (kuigi sai päris palju hääli). Soome-Vene seltsi esimees, endine Keskusta minister Paula Lehtomäki kukkus neil valimistel parlamendist välja ja Helsingist sai Keskusta esindajana parlamenti endine Euroopa Komisjoni volinik Olli Rehn. Kolmandaks on Soome toetanud neid Euroopa Liidu sanktsioone, mis on praegu jõus – seda ju ometi välisminister Erkki Tuomioja ajal. Punktina kolm ja pool: ma ei ole kuulnud, et oleks vähegi mõjukaid ärimehi, kes avalikult sanktsioonide vastu sõdiks.

Viimaks nõuanne, mida asjaomased küllap niigi teavad. Kuna suur osa Soome tipppoliitikutest, alates Juha Sipiläst endast, on seekordsete valimiste järel uued, on eriti tähtis kahepoolsete suhete uuendamine ja tihendamine. Mõlemal maal, nii Eestis kui Soomes, on illusioon, et me tunneme üksteist väga hästi. Paraku on kriitilistel hetkedel välja tulnud, et see üksteise tundmine pole piisav.