Kristi Leppik

FOTO: Liis Treimann

Elas kord suurel Ameerikamaal üks valge, kes harjunud karmide ning käredate talvedega. Vihtus valge talveks puid teha, kuni väsis kirvega pakke lõhkumast. Otsustas valge minna lõpuks indiaanipealiku juurde ja uurida, millist talve pealik selleks aastaks ennustab, kas puudest aitab või tuleb juurde lõhkuda. «Talv tuleb väga külm, ikka kohe väga-väga käre ja külm,» vastas indiaanipealik. Valge puudevaruja kohkus. Ehmatusest toibununa küsis ta, mille järgi pealik karmi talve ennustab. «Vaatan, et valge on nii palju puid juba teinud,» oli indiaanipealiku vastus. 



Aga tegelikult ütlevad isegi ilmatargad, et ennustamine on üks tänamatu töö. Ilm on põikpäine ning käitub lõpuks ikka nii, nagu ise tahab. Kes oleks osanud arvata, et tänavune suvi on võrreldav puhkusega Tais või Indias? Ja uusi saapaid soovitakse talve tulekul nagunii osta. Lihtsalt ennustajate näol on vabandus võtta, et nüüd on vaja! Aga on seda ennustamise võidujooksu tarvis? Ja keda süüdistada, kui lillesibulad ikkagi ära kipuvad külmuma? Mureli- ja kirsipuud lähevad nagunii.