Juhtkiri: tarbija tundlikkust kombates

Foto: Urmas Nemvalts

Läinud nädalal teatas hinnatõusust suurtootja Leibur, nüüd laulavad sama laulu piimatootjad. Kuigi tootjad põhjendavad oma lausa kohatute summadega väljaütlemisi tooraine hindadega maailmaturul, ei ole hinnatõusu-uudiste taga vaid pelk arvutus. Hinda saab ikkagi tõsta vaid siis, kui tarbija selleks valmis on, ning hinnatõusuteadete taga ongi sageli just soov tarbija valmisolekut uurida.

Meenutagem siinkohal õpetliku näitena Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. Üldine hinnatõus oli see, mida tarbijad selle juures ilmselgelt pelgasid. Ning kuigi liitumisel hinnatõusuga otsene seos puudus, hinnad siiski tõusid, sest tarbijad olid selleks valmis.

Praegu, olles masust üle saamas ja eurotsooni ukse ees, püütakse tarbijat taas veenda hinnatõusu möödapääsmatuses. Kuid seejuures on unustatud, et tarbija jaoks pole masu veel läbi. Tõsi, tunneli lõpus paistab juba valgus, kuid töötus on endiselt suur, palgatõusule eriti ei loodeta ning olukorra paranemist silmanähtavas tulevikus tõenäoliseks ei peeta.

Nii kõlabki Tere piimatööstuse juhi Oliver Kruuda ennustus, et piimatoodete hind tõuseb 40 protsendi võrra, nagu ähvardus, mille abil püütakse tarbijat sundida hinnatõusu taluma. Umbes nii, et kui tegelik tõus osutub väiksemaks – näiteks Selveris üleeile õhtul 7,90 ja eile hommikul juba 9,90 – , siis peaks inimene justkui kergendusest ohkama. Kaks krooni võib näida tühise summana, kuid arvestades, kui olulisel kohal on piimatooted toidulaual, seda eriti lastega peredes, kasvavad leibkonna kulutused toidule kõvasti. Sissetulekud on aga samad ning kui söömisele leiduks odavam alternatiiv, muutuks see ilmselt järjest populaarsemaks. Ent sellist alternatiivi pole.

Loomulikult meeldib eestimaalastele süüa kodumaist toitu, seda kinnitab pea iga tarbimisuuring. Ent tarbida saab ikkagi vaid seda, mida rahakott kannatab. Kalorite hulk, mida inimene päevas vajab, ei küsi mingist hinnatõusust ega arvesta tarbimispatriotismiga. Seega võib arvata, et kodumaiste tootjate kirutud kaubakettide odavad tootesarjad hakkavad paratamatult isegi kvaliteedi suhtes nõudlikuma tarbija lauale trügima.

Eesti tarbijat on senimaani peetud üpris vaguraks ja leplikuks. Ent tootjate soovitava hinnaralli pidurdamine on just iga ostja enda käes. Hinnatundlikkus ei ole häbiväärne ning odavamate toodete eelistamine annab ka tootjale sõnumi, et lihtsalt maailmaturu nõudlusega hirmutades hindu mitmekümne protsendi võrra tõsta siiski ei saa. / lk 5