Riigikaitsesse panustajaid ootab kopsakam tasu

Kuigi erakondade riigikaitset puudutavatest valimislubadustest jäi koalitsioonileppes väga vähe järele, on näiteks palkade ja hüvitiste tõstmise kava nii kulukas, et osa varem planeeritud tegevusi tuleb võib-olla edasi lükata, möönab sotsiaaldemokraadist kaitseminister Sven Mikser.

- Tegelikult tahtsite selles valitsuses hoopis välisministri kohta. Miks te seda Reformierakonnalt kätte ei saanud?

Sotsidele olid olulised väga mitmed teemad ja oma isiklikud ambitsioonid allutan ma eelkõige erakonna eelistustele. Loomulikult on välisminister prestiižikas ametipost. Teisalt on erakonda lihtsam juhtida kaitseministrina, kuna see eeldab mõnevõrra vähem välisvisiitidel viibimist. Kompromisse tuleb teha ja et need ei oleks üheski suunas liiga valusad, oli valik sedakorda selline.

- Mis tunne teil oli, kuuldes, kuidas president Toomas Hendrik Ilves räägib välismeedias Eesti vallutamisest nelja tunniga?

Ilmselt on siin ka väike ajakirjanduslik kõverpeegel, aga eks tuleb tunnistada, et see väljaütlemine ei olnud kõige õnnestunum. Kindlasti ei ole see tõsi. Eestit ei ole võimalik okupeerida nelja tunni, päeva, kuu ega aastaga, sest oleme märkimisväärselt hästi panustanud riigikaitse arendamisse ja teinud head diplomaatilist tööd.

Kui kasvõi metafoorina öelda midagi sellist, nagu presidendi sõnadest on kõlama jäänud, siis see kindlasti hirmutab inimesi tarbetult. Mitte ainult Eesti inimesi, vaid ka potentsiaalseid välisinvestoreid.

- Nii üldsõnalist koalitsioonileppe riigikaitseblokki kui tänavune pole ammu nähtud. Kas alles laua taga saadi aru, et valijale reklaamitu realiseerimiseks tegelikult raha pole, või oli see algusest peale bluff?

Need, kes lubasid nelja aastaga luua tankiüksusi või suures mahus rannakaitset, ei olnud kas teadlikud riigikaitse ressursi planeerimisest või siis otsustasid meelega populismi viljelda. Selles, et riigikaitse eelarve peab olema kaks protsenti SKTst, liitlaste majutamise kulud peavad sellele lisanduma ja võimearenduses lähtutakse arengukavas kokkulepitust, leppisime kokku märkimisväärselt kiiresti. Seda, et midagi tuleks arengukavasse kiiresti juurde panna, ei nõudnud läbirääkimiste laua taga ükski partei.

- Riigikaitsekulude mahtu SKTst ei suurendatud, ometi lubate tõsta kaitseväelaste palku, ajateenijate ja reservistide hüvitisi. Milliste praeguste tegevuste või hangete arvelt seda tegema hakatakse?

Ajateenijate tasu tõstmine ja nn kaitsepalk olid nüüd küll asjad, mille eest Reformierakond seisis väga jäigalt. Raha olemasolul oleksid need iseenesest tänuväärsed, aga väga õigesti märgite: raha ei seisa kusagil niisama jõude.

Näiteks õppekogunemise tasustamise ülevaatamine nõuab täiesti teistsugust kontseptsiooni. See ei juhtu 1. jaanuarist 2016, vaid kindlasti hiljem. Kontseptsiooni valmimisel saame panna talle külge ka täpse hinnalipiku. Siis peame vaatama, mille ärajätmise ja edasilükkamise hinnaga see tuleb.

Konkreetsed punktid polnud minu erakonna eelistused. Samas sai Reformierakond meist rohkem parlamendikohti ja nii nagu sotsiaalkaitseminister peab ära tegema SDE-le olulise lastetoetuste tõusu, nii tuleb minul teha ära kokkulepped oma valdkonnas. Arutame kindlasti ka valitsuses, kas selleks on võimalik eraldada raha väljaspool kaht protsenti.

- Tõstate kaitseväelaste palku, kuigi kaitseväe juhataja on öelnud, et 2013. aasta palgatõus juba rahuldab neid*.

Koalitsioonileppes ei määratud numbriga ära ei kaitseväelasi, õpetajaid ega siseturvalisuse töötajaid. Küll on selge, et nullkasvuga palgaga ei saa ükski neist elualadest järgmise nelja aasta jooksul elus püsida. Kindlasti tõstame palkasid, aga kui palju, sõltub üldisest eelarve olukorrast.

- Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus on just analüüsinud lepet ja leidnud, et palkade külvamise asemel tuleks keskenduda hoopis üksuste kasutatavusele lühikese eelhoiatusaja jooksul. Nad soovitavad vähendada teatud ajaks ajateenijate arvu ja säästetava raha eest varustada lõpuks ära reaalsed konfliktipiirkonda minevad üksused. Kas nõustute?

Need ei ole kuidagi üksteist välistavad asjad. Tegelikult meie võimearendused keskenduvadki kiirreageerimisüksuste loomisele. Ka eelmine valitsus on võtnud vastu sellele suunatud seadusaktid.

See, kui palju me ajateenistusse inimesi kutsume, põhineb väga hästi läbi töötatud analüüsil. Kutsutute arv on seni veel veidi väiksem kui aastakäik ja võimaldab teatud sõela.

- Üks tüliõunu sotside ja Reformierakonna vahel oli see, mis meetodil hüvitada õppekogunemistel osalejatele saamata jääv töötasu ehk nn kaitsepalk. Nüüd ongi nii, et täispalka õppusel osaleja ikkagi kätte saama ei hakka.

Reformierakond tõepoolest soovis, et õppekogunemistel osaleja saaks edasi oma endist töötasu, aga mina leian, et arvestada tuleks ka reservisti sõjaaja ametikohta. Ei ole mõistlik, et tsiviilelus väga kõrgepalgaline töötaja, kes on kõige vähem vastutusrikkal ametikohal, peaks saama oma ülemast tunduvalt kõrgemalt hüvitatud.

See 50–50 on mõnevõrra indikatiivne: see kindlasti ei saa olema nii, et nominaalselt 50 protsenti tuleb tsiviiltöö palgast ja ülejäänu ametikoha tasust. See nõuab uut kontseptsiooni. Minu maja pädevad inimesed hakkavad seda alles välja töötama.

- Kas Eesti saab teie ametiaja jooksul liikursuurtükid?

Ressursid selleks on ette nähtud, aga kindlasti jääb selle võime kasutuselevõtmine aega pärast aastat 2019.

- Mis ajaks on riigikaitseõpetus gümnaasiumis kohustuslik?

Tööplaan on alles koostamisel. Tegelikult ei ole me sellest väga kaugel – juba praegu on ülekaalukas osas gümnaasiumiharidust andvatest koolidest riigikaitseõpetus kättesaadav. Samas tahan kindlasti uue haridusministriga (Jürgen Ligi – O. K.) arutada, kuidas see õppekavade ümbertegemine hariduse vaatevinklist reaalselt tehtav on, sest õppekavad on juba praegu üsna ülekoormatud.

- Mitte ainult õpilaste koormus ei suurene. Koalitsioonileppes ütlete, et tunde peavad hakkama oma töö kõrvalt andma kaitseväelased ja kaitseliitlased.

Ma ei usu, et sellest saab kohustuslik karjäärimudeli osa kõigi kaadrikaitseväelaste jaoks. Kaitsevägi on selleks piisavalt suur.

- Üks valitsuse lubadusi on luua kogu ühiskonda hõlmav mobilisatsiooniplaan ja teavitussüsteem. Mida see endast kujutab?

Riigikaitseseadus on vastu võetud, aga puudu on terve hulk rakendusakte. Sealhulgas need, mis puudutavad tsiviiltoetust reservarmeele ja sundkoormisi. See on kindlasti üks selle parlamendi peamisi ülesandeid riigikaitse vallas. Selleks et inimesed oleksid tõepoolest kriisiolukorras kiiresti mobiliseeritavad, peab riigil endal olema väga hea pilt, kes ja kus need inimesed on ja kuidas nendeni jõuda. Kuidas saavad nad teavitatud, kui olukord nõuab nende reservõppusele tulekut või siis üksusse mobiliseerimist.

- Kas nelja aasta pärast teab iga inimene, kuhu ta kuulub ja mida ta kriisi korral tegema peab?

Seda ei saa mina kindlasti garanteerida, aga loodan, et teadlikkus on oluliselt parem kui praegu. Meil ei ole plaanis tekitada tarbetut paanikat, jagades inimestele õppematerjale okupatsiooni ajaks. Vajalikku infot, mida iga riigikaitselise iseloomuga ametikohal töötav inimene peab teadma, hakkame aga kindlasti edastama. Jah, vajadusel korraldame ka teavituskampaaniaid.

- Üks Eesti heidutuse tugitalasid on liitlaste alaline kohalolek. Pole saladus, et ameeriklaste kõrval loodame siin näha eelkõige sakslasi. Eelmisel nädalal käis Eestis Saksa kaitseminister, ent jah-sõna te temalt ei saanud.

Sain kinnituse sellele, et Saksamaa on pühendunud meie julgeoleku tagamisele ja et me näeme siin Saksa üksusi tulevikus suuremas mahus. Aga lahendus on iga liitlasriigi puhul erinev: kindlasti ei ole see analoogne sellega, kuidas toimub Ameerika kompanii roteeruv kohalolek. Näiteks sakslased on läbi ajaloo suurimad panustajad Balti õhuturbesse.

- Miks Euroopa liitlased siia siiski püsivalt jääda ei taha?

«Alalisus» on mõnevõrra sensitiivne sõna. «Alaline baas» seondub ilmselt paljude liitlaste jaoks külma sõjaga ja loob kujutluse suurest müüride ja traataedadega piiratud territooriumist, kus elatakse koos peredega aastaid. Sellisest kohalolust me ei räägi.

Tänapäevane heidutushoiak tähendab siiski palju sagedamini roteerumist. Ma arvan, et kui räägime aasta pärast, on kohalolek veel märkimisväärselt suurem. 

- 12. mail sõidab 37 Eesti rahuvalvajat missioonile Liibanoni. Üks selle põhjuseid on Eesti soov saada ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks aastal 2020. Kas sellest järeldub, et missiooni pikendatakse vähemalt viis aastat?

Mitte ilmtingimata. Vaatame, kuidas see kogemus meie jaoks on. Ei saa ka välistada, et käivitub mõni Euroopa Liidu või NATO operatsioon, mis võib osutuda meie jaoks prioriteetsemaks. Siis tuleb mängu see, et oleme väike riik piiratud ressursiga. ISAFi (NATO juhitud rahvusvahelised jõud Afganistanis – O. K.) missiooni lõppemine oli kindlasti teretulnud hingetõmbeaeg, aga Eesti kaitsevägi vajab reaalset kogemust.

*Kaitseväe juhataja, kindralleitnant Riho Terras ütles tänavu 9. jaanuaril Postimehele, et ei pea vajalikuks hüppelist palgatõusu: «Palgad meil väikesed ei ole, sõdurite sissetulek on teiste valdkondadega võrreldes päris korralik. Ma ei saa ju tõsta sõduri palka kahekordseks, kui õpetajad saavad poole vähem.» Küll aga tuleb palku tõsta jooksvalt, et need oleksid korrelatsioonis tarbijahinnaindeksi muutusega ning püsiksid konkurentsivõimelised.

SVEN MIKSER

Sündinud 8. novembril 1973 Tartus

Tartu Ülikool, bakalaureusekraad inglise filoloogia erialal

alates 2014 kaitseminister

alates 2005 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees

2003–2014 riigikogu liige

2002–2003 kaitseminister

1999–2002 riigikogu liige

1998–1999 Keskerakonna poliitiline sekretär

1996–1999 Tartu Ülikooli germaani-romaani filoloogia osakonna assistent