Lugejakiri: tiigri langus

SEB internetipank Foto: Laura Oks / Postimees

Postimehe lugeja Priit Kotkas kirjeldab sekeldusi oma pangakonto kuulimiidi suurendamisel ning ta leiab, et Tiigrihüpe ei ole endiselt pangandusse jõudnud.

Igakuiselt tuleb kõigil kodanikel maksta makse, mis tundub mõnele mõistlik, mõnele mitte. Nii asusingi mina ühel päeval oma kohustusi täitma. Kuni jõudsin sinnamaale, kus minu pikaaegne kodupank SEB teatas oma veebilehel, et olen ületatud kuulimiidi. Mõtlesin, et selline tühine asi ei saa ju korralikku kodanikku segada oma kohustuste täitmisel riigi ja teiste firmade ees, kes on osutanud minule teenuseid ja ootavad selle eest ka õigustatult tasu.

Suundusin paari hiireklikiga kodupanga lehel oma konto seadetele, et muuta siis kuulimiidi suurust, milleks on 639,12 eurot . Sealt selgus, et limiidi suurust saab muuta ainult pangakontoris. Oli ka number, millele helistada ja nõu küsida. Toimisingi nii-  telefonile vastas meeldiv naishääl. Rääkisin talle oma mure ära. Vastuseks kuulsin, et mingit muud lahendust pole, kui aga tuleb ise minna kontorisse.

Ütlesin, et olen raske liikumispuudega ja lähim pangakontor asub Tartus, seega linnulennult 25 kilomeetrit. Sellepeale soovitati kasutada Postipanka. Küsimusele, et kas saaks rääkida järgmisel levelil oleva inimesega, ehk siis isikuga, kes asub telefonineiust koht kõrgemal, ma otsest vastust ei saanud ja lõpetasin kõne. Ei ole ju mõtet sõnumitoojat maha lüüa.

Samal päeval võtsin siis ratastoolis ette tee Elva Postipanka, kaasas oma 10-aastane poeg, kes avab uksi ja juhatab sõitmist kaldteel, mis on paraku nii kitsad, et nõuavad lausa täpsussõidu oskusi, aga see selleks.

Jõudnud peale pingutusi Postipanka ja rääkinud teenindajale oma mure, kuu limiidi suurendamise osas, oli  ta valmis koheselt sõlmima minuga vastava lepingu. Suur oli minu üllatus kuuldes, et seda lepingut tuleb teha paberil, misjärel saadetakse see dokument Tallinnasse läbivaatusele. Ja vastus pidi saabuma nädala jooksul.

Ja seda aastal 2015,  kus  meie Tiiger peaks olema kõige tugevamas ja tublimas vormis?!

Loomulikult küsiti ka selle eest raha, kuid kuna see tundus mulle liiga pika protsessina ja arvates, et selliseid limiite ületavaid ülekandeid mul tulevikus enam vaevalt ette tuleb, siis loobusin sellisest lahendusest.

Küsimusele, kas sularaha  saab välja võtta vastati jaatavalt, kuid ka sellel on oma hind- nimelt 2 eurot Postipangas. Mis siis ikka, maksan selle 2 eurot ja saan oma 100 eurot kätte.

Ulatasin siis teenindajale oma «Tiigrisüdame» ehk ID-kaardi. Teenindaja vaatas «Tiigrisüdant», rõõmsalt ja küsis siis pangakaarti. Vastasin, et pole sellist asja, kuna teda vaja ei ole ja leian, et ainuüksi kaardi hooldamise pealt hoian aastas kenakese summa kokku.

Teenindaja muutus kurvaks ja vastas, et sellisel juhul ta mind aidata ei saa.

Nii jäingi ma ilma omast rahast, mida valvab ja kaitseb hoolsalt SEB pank. Paraku aga kaovad suurpanga kontorid nagu kevadine lumi.

Peale seda tekkis peas rida mõtteid:

ID- kaart on üks tore asi, sest  teda saab kohustuslikus korras iga viie aasta tagant korraliku summa eest välja vahetada. Saab luua firmasid, isegi valida saab - nii kohalikku omavalitsust kui ka riigikogu, e-Riigis saab vaadata, mis rohud välja on kirjutatud ja tuhat muudki asja teha.

Aga SEB kuulimiiti muuta kahjuks ei saa, see on muidugi iga firma oma asi, kuidas ta asju korraldab, aga kui ei ole enam kontoreid, kuhu pöörduda ja kui neid jääb järjest vähemaks, siis tuleb varsti lepingu muutmiseks sõita Rootsi, kuhu kaovad nii rahad kui ka kontorid.

Siin kohal tundub naljakas mõte e-residentsusest ja kõigist nendest välismaalastest, kes selle omandavad ja peavad kuulimiidi ületamise puhul kihutama lähimasse Suure ja Rohelise kontori poole, mis kannab nime SEB.