Andreas Kaju: tasuta nõu ambitsioonikale nõunikule

Andreas Kaju. Foto: Toomas Tatar

Milline on Eestis peaministri nõuniku roll, kirjutab Andreas Kaju, kunagine peaministri nõunik, praegune suhtekorraldaja ja poliitika.guru portaali toimetaja.

Hea analüütiku ja varasema tööandja kõneisikuna tuntud Ruta Arumäe võttis nelja kuu pikkuseks jäänud karjääri peaministri majandusnõunikuna kokku mustades toonides: Eesti riik on kinni vanades dogmades. Sõltumata sellest, kas see oli nüüd poliitiline rünnak kütuseaktsiisi tõusu vastu või avalikus sektoris ja poliitikas pettumine, tahan omalt poolt juhtida tähelepanu poliitiku ja tema nõuniku suhtele.

Ärgem peatugem pikalt personaalküsimusel. Esiteks on selge, et nelja kuuga Stenbocki maja väikeses kabinetis ei avane mitte avar vaade Eesti avalikule haldusele, vaid parimal juhul kümmekonnale inimesele, kellega iga päev koos töötatakse. Pealegi möödus suur osa neljast kuust Arumäe enda sõnul konverentside karussellis. Teiseks on igale poliitikat tundvale inimesele selge, et poliitikat ei juhi Exceli tabel, vaid poliitilised huvid.

Kolmandaks, makroanalüütikuid töötab peaministri ja valitsuse heaks muidugi kümneid – rahandusministeeriumis ja Eesti Pangas – ja neil institutsioonidel on kaalukas roll iseäranis eelarvepoliitika kujundamisel. Vaevalt tuleb kellelegi üllatusena, et väga kvaliteetseid makroanalüüse toodavad ka kommertspangad, kes neid riigi ja avalikkusega lahkesti jagavad. Peaministri institutsioon poliitikat ei kujunda.

Personalipoliitika

Neljandaks, ja parafraseerin oma sõnumi mõõdukamaks muutmiseks tuntud tehnoloogiainvestori Ben Horowitzi mõtet: üks hea juhtimise nurgakivi on personalipoliitika; tippjuhi meeskonnas ei tohi olla kohta nõmedikele, paabulindudele ega vingujatele. Kui neljakuine valimiseelne sprint riigi tippjuhi meeskonnas päädib avaliku laupkokkupõrkega üleriigilises meedias, siis see on personalipoliitiline läbikukkumine. Ometi on kõnealuses juhtumis piisavalt ainest, et mõelda nõuniku ja tipp-poliitiku rolli ning suhte üle, kuigi mul on reservatsioone selles osas, kui palju see tõesti avalikku tähelepanu väärib, mõneti ka edaspidi esitatud põhjustel.

Kui ma 11 aastat tagasi peaminister Juhan Partsi nõunikuna tööle asusin, sain Stenbockis kabineti, kus enne mind töötas Madis Müller, praegune Eesti Panga asepresident. Hunnik Mülleri rohelisi kaustu ootas mind veel riiulis, kuigi valitsuse vahetusest oli tolleks hetkeks möödas juba kolmveerand aastat. Uueks majandusnõunikuks oli saanud Ülo Kaasik – ka tema on praegu Eesti Panga asepresident.

Pärast Ülot on hilisemate peaministrite majandusnõunikeks olnud nii Kalev Kukk kui ka endine rahandusministeeriumi kantsler Aare Järvan. Peale Ülo tunnen teisi pinnapealselt, ent julgen nende kolleegide ja ühiste tuttavate toel öelda, et lihtne isiksus pole neist ükski. Ometi mahtusid nad Eesti majandust külastanud kriiside kiuste oma poliitiliste ülemuste, tihti keerulisemategi isiksuste kõrvale ära ja mängisid poliitikakujundamises olulist rolli. Selle tegi võimalikuks peaministri nõuniku rolli olemuse täpne tabamine.

Eesti peaminister – läbirääkija

On ammu teada, et poliitikasse sattunud varasema juhtimiskogemusega inimesed on üllatunud, kui kitsad on Eesti peaministri tegelikud võimupiirid. Peaministri ja üksiti tema nõunike rolli tasub vaadata läbi vabariigi valitsuse seaduse raamide.

Eesti peaminister juhib valitsuse koosolekuid (annab ministritele sõna küsimustes, mille nood ise on päevakorda toonud). Kõik küsimused, mida valitsus arutab, on poliitilised. Konkreetsete õigusaktide lõplikke kavandeid arutatakse avatud ja stenografeeritaval valitsuse istungil. Strateegilist laadi või konfliktseid poliitilisi küsimusi arutatakse kinnisel ning piiratud juurdepääsuga kabinetiistungil (ideaalis peaks seal osalema vaid ministrid ja hädavajalik personal).

Peaminister kinnitab koosoleku päevakorra eelmisel päeval. Sisuliselt on peaministril võimalik blokeerida ebameeldiva/ebaküpse teema avaliku istungi päevakorda võtmine. See on peaministri igapäevase formaalse võimu ulatus.

Lisaks haldab peaminister ministrite puhkuseplaani ja asendamiskorda. Rangelt võttes: peaminister ei kujunda poliitikat ega tee seda ka tema nõunikud.

Peaministri formaalse rolli piiratus annab talle võimaluse olla täielikult poliitik ja sisustada oma roll seadusega antud piirides ise. Eesti koalitsioonivalitsuste kogemuse kontekstis võib öelda, et hea peaminister on ennekõike võimekas läbirääkija. Peaministri töö tulemuslikkusest annab ennekõike tunnistust valitsuse võtmepoliitikate saatmine eelnõudena parlamenti, mis eeldab ministeeriumitevaheliste konfliktide taiplikku juhtimist ja haldamist eelnõude kooskõlastamise ajal, enne valitsuse istungit.

Sama tähtis on vältida tegelemist valitsuse poliitikaga, ennekõike oma erakonna poliitika ja ideoloogiaga mittekattuvate poliitikatega. Praktikas tähendab see, et ebasoovitavaid teemasid ei lasta päevakorda.

Nõunik on poliitiliste kokkulepete jõustaja

Kui lepime, et Eesti poliitilises kultuuris ja õiguses on peaministri roll juhtida valitsuse koosolekuid ning luua sobiv õhkkond ja koostöö kokkulepitud poliitikate elustamiseks, siis peaministri nõunikud peavad aitama seda saavutada. See tähendab ideaalses maailmas ministeeriumitevaheliste ning -üleste hõõrumiste eos märkamist ja kontrolli alla võtmist ning ministeeriumisiseste teemade tõstmist oma ülemuse agendasse, kui need vajavad sekkumist. See tähendab järelevalvet koalitsioonileppes oma valdkonna poliitikate elluviimise üle, dialoogi oma pädevusala täitevvõimu poliitiliste juhtidega, et poliitilist agendat paratamatust haldusaparaadi inertsist sündivale muule õigusloomele ja tegevusele peale ning asemele suruda.

Valdkonnanõuniku ülesanne on oma teadmisi ja kogemust arvestades ära tunda, kas ministeeriumid ja muud täitevvõimu asutused peegeldavad valitsuse poliitilist tahet ning lahknevused korrigeerida. Kui valitsuse koostöövõime on hea, siis on nõuniku käsutuses tööriistu palju: regulaarsed koosolekud ministeeriumite nõunike, erakondlike juhatuste ja eestseisustega, mitteformaalne suhtlus jne.

Arvestades, et võtmeministrite päevakava on aasta ringi 90 protsendi ulatuses planeeritud veerandtunnise täpsusega – sealhulgas kuni kolmandiku ulatuses viibimise autos, lennukis, «majast väljas» –, seisab peaministri ja valitsuse poliitilise tahte tegelik jõustamine peaministri ja ministeeriumite ning oluliste ühiskondlike mõjugruppide vahel seisvate nõunike õlgadel. Peaministri nõunikud esindavad teda ja kujundavad seeläbi ka arvamust oma ülemusest ja tema mainet.

Poliitilised nõunikud

Eelnevast võib jääda mulje, et nõunik ei peaks nõustama mitte niivõrd peaministrit kui kõiki teisi, ent kanal toimib ka teistpidi. Peaministri formaalse võimu – sealhulgas valitsuse päevakorra – otsused sõltuvad suuresti just nõunike töö kvaliteedist. Kuna valitsuspoliitiku aeg on peaaegu kogu ulatuses planeeritud, peavad kõik otsused olema ette valmistatud, läbi loetud ja valitsuse poliitikaga kokkulangevad, toetudes nõunike panusele.

Võtame või valitsuse ja kabineti iganädalased istungid, mis sisaldavad keskmiselt paarkümmend punkti paarisaja lehekülje materjalidega. Lisanduvad kohtumised, kuhu endast lugupidav poliitik ei lähe, teadmata, mis on valdkonna põhilised probleemid, mida tema käest tõenäoliselt küsitakse, ning millises ulatuses on tema võimuses probleeme lahendada, millised on alternatiivid, palju need maksavad ja kelle panusest sõltuvad. Meenutame, et peaaegu mitte ühegi probleemi lahendamine ei ole peaministri enda kätes, vaid inimeste ja organisatsioonide kätes, kelle üle Eesti õigusruumis puudub peaministril «käsuõigus».

Iga nõunik on poliitiline, sest iga poliitiku otsus on poliitiline ja ta vastutab selle eest poliitiliselt. Sestap on ka hea nõuniku töö poliitiliselt tark. Hea nõu poliitilisele ülemusele on sisuliselt ja tehniliselt ette valmistatud otsus teha ühte, teist või kolmandat. See eeldab poliitilise reaalsuse mõistmist, olulise eristamist ebaolulisusest ning enda ja oma ülemuse vastutuse vahekorra tajumist – soovitus viia sammas teise kohta ei maksa nõunikule midagi, aga poliitikule võib see tähendada poliitilist apokalüpsist. See eeldab ka taktitunnet, pädevust ja empaatilisust, oma isiku mahasurumist ja optimismi, sest 24-tunnise massimeedia ajastul juhitakse riiki kriisist kriisi.

Kindlasti võib siinsele käsitlusele vastu vaielda, sest see lähtub ennekõike poliitilise võimu säilitamise ja pideva konsolideerimise alusvajadusest. Peaministri roll on läbi rääkida ja koordineerida valitsuse tööd niimoodi, et selle poliitilise programmi elluviimine oleks tagatud ning seeläbi säilitada oma poliitilise üksuse võimu. Peaministri nõunike roll on teda selles toetada.

Uues valitsuses, mis sisepingete tõttu ähvardab juba esimesse tõkkesse sisse joosta, on horisontaalse koostöö loomine selle poliitiliste huvide realiseerimiseks eriti tähtis. Valitsusliidu lepe on ses osas osutunud prohvetlikuks – seal on riigireformi peatükis seatud eesmärgiks suurendada koostööd ministeeriumite vahel ja suurendada peaministri rolli koostööprobleemide lahendamisel. Personaliotsustel on siin tähtis roll. Paabulinnud, nõmedikud ja vingujad sellesse rolli ei sobi. Ei sobi poliitikuteks ega ka nende nõunikeks.