Üliõpilaste esindaja: Lukase idee tähendaks järelmaksuga kõrgharidust

Alo Lõoke. Foto: Erakogu

Tartu Ülikooli üliõpilasesinduse esimees Alo Lõoke leiab, et haridusminister Tõnis Lukase idee luua kassa, millesse teeksid oma palgast makseid riigi kulul kõrghariduse omandanud, tähendaks sisuliselt õpingute järelmaksustamist ja riigipoolset õppelaenu andmist.

Erinevate rahastamissüsteemide üle arutledes on esmatähtis pöörata tähelepanu õppe ja õppijate kvaliteedile, alles siis on mõtet arutleda selle materiaalse väärtuse üle. Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase idee väljapakutud kõrghariduskassast ei taga õppemaksudeta kõrgharidust, vaid on midagi järelmaksu sarnast.

Sisuliselt on tegu õppelaenuga, mille annab riik ja mille suuruse määrab riik. Probleem tekib ka sellest, kuidas saaks riik määrata lävendid ning kes peaks kõrghariduse eest tagantjärgi maksma. Alati võib tekkida ka küsimus, kas see haridus oli seda raha väärt?

Samuti ei anna väljapakutud süsteem vastust küsimusele, kuidas see motiveeriks tudengeid nominaalajal lõpetama või aitaks oluliselt kaasa kõrghariduse kvaliteedi tõusule. Ülihästi tasustatud ja kõrgesti kvalifitseeritud õppejõud ei suuda ka parima tahtmise korral tagada, et 200 loengus viibivat üliõpilast kõik õpiväljundid saavutaks ja kvaliteetne kõrgharidus tõesti pärale jõuaks.

2009. aastal võeti vastu 14 371 tudengit. Samal ajal lõpetas 7825 inimest ja kokku õppis 2009. aastal ülikoolides 50 347 inimest. See tähendab, et sisseastunud tudengitest lõpetas samal aastal ligi poole vähem. Vähene stuudiumi läbimise protsent tähendab aga seda, et vähemalt esimesel ülikooliaastal kulutati õppejõudude aega suures ulatuses täiesti kasutult. See avaldab aga olulist mõju õppekvaliteedile. 

Seetõttu peaks alustama vastuvõtutingimuste karmistamisest. Samas ei tohi ülikooliharidus muutuda kättesaamatuks neile, kes selleks piisavalt andekad on. Nii ühiskonna, õppejõudude kui ka üliõpilaste seisukohalt oleks mõistlik piirata vastuvõttu päevasesse õppesse. See tooks kaasa selle, et vastu võetakse need tudengid, kelle motivatsioon ja vaimsed võimed võimaldavad neil edukalt ülikoolis õppida ning selle ka lõpetada.

Nende õpinguid rahastataks riigieelarvest. Samas ei tohiks keelata ka oma raha eest õppimist neile, kelle võimed ülikoolihariduse omandamiseks on küll kõrged, kuid siiski pisut liiga madalad, et päevases õppes (tasuta) õppida. See tohiks aga toimuda vaid avatud ülikooli vormis. Päevase õppe tudengite arvu vähenemine toob kaasa õppejõudude töökoormuse vähenemise, kuid annab võimaluse vähendada nn massiülikooli ja diplomivabriku tunnet.

Tuleks pöörata tähelepanu tõsiasjale, et Eestis on kõrgharidusega inimesi 33 protsenti, aga Euroopas keskmiselt 23 protsenti ning küsida endalt, miks ei ole me oma elu-olult Euroopa tippude hulgas, kuigi meie hariduslik tase peaks seda tagama?