Urve Eslas: kuhu kadus fakt (ja kuidas me kõik koos hulluks läksime)

Urve Eslas Foto: Erakogu

«See on hullumeelne.» Need sõnad ütles ajakirjanik Anne Applebaum läinud laupäeval Torontos toimunud Munk Debate’i diskussiooni ajal, reaktsioonina vastaspoolt esindavate Vladimir Posneri ja Stephen F. Cohen seisukohtadele. Cohen oli just öelnud, et mitte Venemaa, vaid NATO ja lääs laiemat on vastutavad Ukraina sündmuste eest.

Napilt veerand tundi enne oli Cohen teinud Applebaumile teise üsna olulise avalduse. «Kõik, millest te räägite, on vaid arvamused,» oli ta öelnud. «Aga mina räägin teile faktidest.»

Huvitav olukord, kas pole. Applebaum on Pulitzeri preemia võitnud, ajaloolaseharidusega ajakirjanik. Intelligentne, konkreetne, argumenteeritud. Ma olen temaga juttu ajanud, see oli ühel varasuvisel hilisõhtul Poolas. Me istusime hotelli kohvikus, väljas oli hilisele kellaajale vaatamata väga soe, aknad olid lahti, linnud laulsid nagu arust ära. Applebaumil oli seljataga magamata öö ja kohutav jetlag üle Atlandi lendamisest, mina olin öö otsa lugu kirjutanud ja Prosecco ei teinud olukorda kuidagi kergemaks. Pärast seda jutuajamist oli mul tunne, nagu oleks mulle nuuskpiiritusega vatitükk nina alla torgatud. Nuuskpiirituse lõhna on raske unustada. Pea läheb korraga väga selgeks, mõtted muutuvad täpseks ja väga loogiliseks.

Stephen F. Cohenit ma ei tunne, aga tal on doktorikraad Columbia ülikoolist. Ma tean mõnda inimest, kes on seal õppinud, Columbia ülikool ei anna niisama doktorikraadi. Ja ometi, siin nad olid: kaks inimest, kelle faktipõhisuses ega ratsionaalsuses ei ole põhjust kahelda, kuid ühe faktid on teise jaoks arvamused, ja teise faktid on esimese jaoks hullumeelsus. Kuhu kadus fakt ja kuidas nii juhtus, et me kõik koos hulluks läksime?

Parafraseerides «Anna Karenina» algust, on tõe rääkimiseks tavaliselt üks viis (ehkki vaatenurki võib olla mitu), valetada saab mitmel erineval moel. Õigete järelduste tegemiseks ei piisa vaid õigetest faktidest, selleks on vaja ka õigeid järeldusreegleid. Ja veel üks asi: kõik eeldused peavad olema nimetatud, sest varjatud eeldused on sageli need, mis otsustavaks saavad.

Just see Coheni puhul juhtuski: välja öeldud faktid (Venemaa sõjaline, poliitiline ja majanduslik võimekus) võisid olla küll õiged (jah, Venemaal on tuumarelv; jah, Venemaa on – vähemalt veel – poliitiliselt mõjukas; jah, Venemaa rahast sõltub kaudselt või otseselt osa lääne majandusest ja paraku ka osa lääne poliitilisest võimust), kuid järeldused, mis nende baasil tehti, ei pruukinud seda olla. Täpsemalt, järeldustel oli tõega sama palju pistmist kui Venemaa rahastataval online-kanalil Baltnews Baltikumiga või «uudistega». Teisisõnu, mitte just üleliia palju.

Applebaumi puhul juhtus sama, aga peegelpildis: kuna järeldused Coheni omadega kokku ei sobinud, ei saanud Applebaumi faktid olla faktid, need pidid olema arvamused. Ja kui meenutada, siis just seda Cohen ütles.

Kui me oleme enam-vähem ühel meelel selles, et hullus, millele Applebaum viitas, ei alga mitte niivõrd valedest, kuivõrd vale-tõe, varjatud eelduste ja järeldusvigade kokteilist, siis tuleks küsida, millises shaker’is seda kokteili valmistatakse. Toosama läinud laupäeval Torontos toimunud debatt ei toonud üksnes välja me kollektiivse hulluse sümptomeid, vaid viitas ka nende allikale. Kui Cohenilt tema infokanalite kohta küsiti, vastas ta: ma loen päevas kümmet Venemaa ajalehte. Aga mitut Ukraina oma, küsis Applebaum. Ma loen päevas kümmet Venemaa ajalehte, kordas Cohen.

Hea küll, Cohenit on peetud ka Kremli apologeediks, mis võiks viidata teatud tendentslikkusele informatsiooni tõlgendamisel. Aga eeldagem heatahtlikult, et ta pole seda, et talle on ta maine armas ning ta ei läinud tuhandete ette saalis ja sadade tuhandete ette veebiülekande vahendusel debatti pidama tahtlikult hämades. Isegi sel juhul on selge, et kindluse ja ebakindluse vahekord on muutunud. Küsimus on, miks.

See tuli mulle taas meelde, kui sel kolmapäeval ETVs kapo aastaraamatut käsitlevas «Foorumis» küsis saatejuht Vene meedia desinformatsiooni kohta: kuidas sellist soga on võimalik uskuda?

Jah, tõepoolest, kuidas. Läinud neljapäeval ilmus lehes Guardian briti ajakirjaniku Peter Pomerantsevi lugu, milles seletatakse veel kord lahti Vene meedia toimimisprintsiibid: võltsuudised, muudetud või vales kontekstis kasutatavad fotod, lavastatud vestlussaated ja uudisemagasinid. Muu hulgas räägib Pomerantsev seal Ukrainas tegutsevast organisatsioonist StopFake, mille peamine töö seisneb valefaktide avastamises.

Paari kuu eest, kui tegime väikse võttegrupiga infosõjast dokfilmi, sai nende samade StopFake’i taga olevate ajakirjandustudengitega räägitud. Sõnaliste ja pildiliste valeväidete tulv Vene meediast on kasvanud nii tohutult, et kõige avastamisest ei käi nende jõud enam üle, võetakse vaid kõige ilmsemad valed, ristilöödud laps, vaimulike mõrvamine, lapssõdurid jne. Valed ei puuduta sugugi ainult Ukrainat. Sarnased inforünnakud toimusid Gruusias ja Moldovas, kus kaameraga kohal käisime, näiteid on ka Lätist, Leedust, Soomest, Eestist. Muule meediale tasub liita veel trollifarmid, mille palgaliste veebikommentaatorite rünnakust ei ole ka Eesti meediasaidid pääsenud.

Kuid küsimus ei ole üksnes valedes, mida püütakse tõe pähe esitada, lugu on pisut keerulisem.

Kohtusin Peter Pomerantseviga jaanuari alguses Londonis. Külmalaine – üks-kaks miinuskraadi –, mis oli linnas liikluse seisma pannud ja Trafalgari väljakul purskkaevud jäätanud («Rekordiline külm,» kirjutasid Briti lehed) – oli kuhugi kadunud; istusime ilusa ilma tõttu pooltühjas Briti raamatukogus, jõime tasside kaupa kanget kohvi ja ta rääkis mulle, kuidas Vene meedia töötab.

Selle jutuajamise käigus selgus veel kaks olulist tähelepanekut: küsimus pole niivõrd valedes, mida soovitakse, et inimesed neid tõe pähe võtaks, kuivõrd emotsionaalses töötluses ja üldises uskumatuse foonis, mida tõe-vale vahelise piiri kadumine loob. Pomerantsevil, erinevalt mitmetest analüütikutest, on teave «otse väljalt», ta on aastaid Vene meedias töötanud.

Mina ei ole Vene meedias töötanud ning PBK ja RT vaatamisest on vähe, seepärast ei tahaks ma minna selle meetodite analüüsimiseni. (Faktid, mitte arvamused, ütles Cohen.) Aga ma saan rääkida selle tagajärgedest. Läinud aasta septembris avaldas Avatud Eesti Fond uuringu «Päevakajalised sündmused ja erinevad infokanalid» tulemused, mis tõi välja üsna tähelepanuväärse tendentsi. Üllatav polnud see, et siinsed mitte-eestlased jälgivad enam Vene meediakanaleid, vaid hoopis muu. Teiste küsimuste hulgas taheti teada inimeste arvamust, kes on süüdi Malaisia reisilennuki allatulistamises. Pea pooled siinsetest mitte-eestlastest ei osanud olemasoleva info baasil otsustada, kas süüdi oli Ukraina, Venemaa, USA või hoopis keegi muu.

Meenutades versioone, mida lennuki allatulistamise kohta Vene meedias pakuti, näib segadus põhjendatud olevat. See näib kinnitavat Pomerantsevi tähelepanekuid: sa ei pea võtma tõsiselt seda, mis sulle räägitakse, piisab, kui sa ei võta tõsiselt seda, mida teised sulle räägivad. Piisab, kui sa ei võta tõsiselt midagi, mida kuuled.

Raportis, mille Pomerantsev koos Ühendriikide ajakirjaniku Michael Weissiga läinud aasta lõpul koostas, on see tähelepanek veel täpsemalt kirja pandud: Kreml kasutab infovabadust desinformatsiooni levitamiseks, siht ei ole mitte veenda inimesi ühe või teise seisukoha õigsuses, vaid luua erinevate valede ja vandenõuteooriate abil segadust. Ja taas, tuleb rääkida faktidest, mitte arvamustest: Weiss ja Pomerantsev toovad välja, et RT eelarve üksi on lühikese aja jooksul kasvanud pea poole võrra, siia tasub lisada sotsiaalmeediale ja juba nimetatud trollifarmidele kulutatavad summad. Infosõjast rääkimine meil siin ei olnud (üksnes) valimispropaganda, ja kui kohalikele poliitikutele midagi ette heita, siis seda, et ohtu ära kasutati, mitte seda, et ohust räägiti. Need aga, kes rääkijaile paanika õhutamist ette heidavad, on kas veidi vähe lugenud või pisut ignorantsed. Ja hea pole ei üks ega teine.

Seega, aeg on pikk jutt kokku võtta. Nii Torontos toimunud debatil aset leidnud arusaamatust kui «Foorumi» saatejuhi imestust saab seletada tõe-vale vahekorra muutumise läbi. Sõnum, mida Vene meedia kaudu saame, pole mitte niivõrd see, et Venemaal on õigus, vaid see, et miski pole tõsi, tõde ei ole. Ja kui miski pole tõsi, siis võib uskuda mida iganes. See seisukoht ei ole aga midagi uut ega vapustavat. Faktide kadumise üle ja nende asendumisega interpretatsioonidega on arutletud läänemaises mõtteloos vähemalt alates Friedrich Nietzschest, ehk veel varemgi. Huvitav on aga jälgida, kuidas lääne postmodernistlik mõtteviis on Venemaal vastuvõtliku pinnase leidnud ning sealt meile justkui kõverpeeglist tagasi vastu peegeldab. See, et Jean Baudrillardi «Simulaakrumid ja simulatsioon» kohe pärast vene keelde tõlkimist 90ndatel sealsete ajakirjanike ja poliitikute jaoks pea kultusteoseks kujunes, saab seletada Venemaa enda minevikuga. Mida Baudrillard Ameerika näitel kirjeldas, oli vaid tagasihoidlik vilksatus sellest, mida nõukogude aja inimesed tõe puudumise kohta kogesid.

Tegelikult tahtsingi ma kirjutada hoopis Baudrillardist ja Vladislav Surkovist, Martin Heideggerist ja Aleksandr Duginist. Sellest, kuidas mõtlejaid poliitikas kasutatakse ja ära kasutatakse. Sellest, miks on vaja, et humanitaarteadused läänes oma positsiooni ei kaotaks, et jääks inimesi, kes mõtlejate kasutamisest aru saaks. Sellest, miks need siinsed poliitikud, kes teavad, kes on Baudrillard ja Heidegger ja mida nad kirjutasid, olulised on. Kuid sinna ma sel korral ei jõudnudki. Ehk kunagi hiljem.