Dagmar Lamp: unustatud õppetunnid

Dagmar Lamp Foto: Mihkel Maripuu ja Margus Ansu

Triin Tammert kirjutas 14. aprillil Postimehes oma murest, et blogijad kirjutavad kallutatud tekste, saavad seejuures sageli majanduslikku kasu tasuta testimiseks saadetud toodete näol ja kõige selle juures on kõik need lugejate eest varjatud kokkulepped blogijate ja turundajate vahel kohati rohkem kui kahtlased. Tema ettepanek oli luua blogijate eetikakoodeks, mis aitaks nii blogijatel, lugejatel kui ka teistel täpsemini aduda, mis maailm see blogimaailm on.

Idee pole iseenesest uus – täpselt sama mõtet väljendasin oma oma blogis (daki.tahvel.info) juba 2008. aastal. Samas, sellest on möödas ligi kümme aastat ja ikka pole midagi muutunud. Mis veel hullem, peale on kasvanud uus põlvkond noori blogijaid, kes kas olid skandaalse 2007. blogiaasta ajal kas liiga noored, et seda mäletada, või on unustanud kõik tol korral saadud õppetunnid.

Te ilmselt teate hästi, millisest sopablogist ma räägin. Kümned inimesed said tänu ühele üliagarale kuulsuseuimas blogijapaarile kohutavalt haiget. Nende maine sai rikutud, nende lähedased kannatasid. Enamik meist, kes seal blogis materdamiseks ette võeti, ei saanud enda kaitseks midagi teha. Sest see on blogimaailma eripära (rääkimata sellest, et absoluutselt igal inimesel on privaatseid asju, mille avalikustamine on mõttetu, kuid võib kaasa tuua heal juhul halva tuju, halval juhul kaasa ebameeldivusi): piisab, kui avalikustada inimese nimi, lisada juurde paar kergestituvastatavat tõest fakti ning mõelda ülejäänud «skandaal» juurde. Lugejad võtavad seda enamasti tõe pähe ja isegi kui ei võta, suudavad sellised halvustavad tekstid ka kõige tugevamas skeptikus tekitada küsimuse: «Aga äkki ikka midagi sellest on tõsi...?» Ja sellest ju tegelikult piisabki, et kahju oleks tehtud.

Nagu tol korral selgus, ei ole inimesel suurt midagi, mida küberkiusamise puhul ette saaks võtta. Mis veel hullem – kehtivuse kaotab süütuse presumptsioon! Rünnaku alla sattunud inimene peab hakkama tõestama, et ta on süütu! Pahatahtlik (või vahel ka mõtlematu) blogija ei ole mitte see, kes peab tõestama oma faktide pähe esitatud arvamusi-laimu, tema tõmbab taskust välja sõnavabaduse kaardi ja ongi JOKK.

Nii et esimene samm eetilise blogimaailma suunas ei ole mitte ainult enesestmõistetavad sammud (nt reklaam- või sponsoreeritud postituste selge eristamine jmt), vaid hoopis aru saamine, et sõnadel on jõud. Sõnadel on suurem jõud, kui tänapäeval blogosfääris näikse adutavat. Internetis elades peaksid kehtima moraalsed ja eetilised kompassid, mis minu arvates lõpuks taanduvad lihtsalt viisakusele. Olgem teineteise suhtes viisakad ja ausad – ja (blogi)maailm on meile kõigile parem koht eksisteerimiseks.

Autor on blogija aastast 2004.