Hannes Hanso: stagneerunult koonerdav Hiina poliitika

Hannes Hanso
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hannes Hanso
Hannes Hanso Foto: Elmo Riig / Sakala

Kuni Eesti esindatus Aasias koosneb vaid neljast diplomaadist, pole mõtet värava-unistusi isegi mitte mõelda, kirjutab Hannes Hanso.

Riigikogu aseesimees Keit Pentus teatas augusti lõpus rahvale, et Eesti on Hiina jaoks värav Euroopasse. Väga positiivne, tõesti rõõm kuulda! Euroopa Liidu ja Hiina kaubavahetus on pidevalt kasvades jõudnud juba rohkem kui 300 miljardi euro suuruse aastakäibeni. Eesti oma ekspordis jääb Hiina osa seni kenasti alla ühe protsendi. Eestil kui Hiina väraval Euroopasse on üüratute kaubavoogude vahendajana kaunis tulevik kindlustatud.

Pentus rääkis Hiinas ka Estonia klaverite kõrgest kvaliteedist, see on samuti tubli algatus – eks sealt see kaubavahetuse kasv loodetavasti ka alguse saab. Riigikogu liikmed, ministrid ja muud riigitegelased on üldse viimasel ajal agarad Hiinas-käijad. Viimaste aastate jooksul on Hiinas visiidil käinud Andrus Ansip, Rein Lang, Jürgen Ligi, Tõnis Lukas, Urmas Paet, Juhan Parts ning ka näiteks Mart Laar. Mõned neist mitu korda.

Visiitidega kaasneb kõrgelennuline retoorika. Jutt käib vajadusest Hiinaga suhteid arendada, suurest koostööpotentsiaalist, Eesti suurepärasest strateegilisest asukohast jne. Igaüks, kel on rohkem kui paar ajukääru, saab aru, et maailm läheb üha rohkem Aasia poole kaldu.

Hiina on Aasia kasvuvedur, riik, mis elas üleilmse majanduskriisi üle suurema paanikata. Majandus kasvab jälle kahekohaliste arvudega. Tegelikult oli üleilmne finants- ja majanduskriis Hiinale hea kriis. Hiina kasvatas päris korralikult oma majanduslikku ja poliitilist mõjuvõimu. Hiinat vaadatakse üha enam mitte probleemi, vaid lahendusena. Suurriigid, mis alles hiljuti Hiinale ülalt alla vaatasid, seda enam teha ei julge. Kuidas sa näägutad Hiinaga inimõiguste ja demokraatia üle, kui ise oled talle ligikaudu triljon dollarit võlgu (USA võlakirjad)?

2010. aasta oli maailmas tekkinud uue olukorra mõttes märgilise tähendusega, sest Hiina möödus suvel Jaapanist, saades maailmas suuruselt teiseks majanduseks USA järel. Küsimus, kas Hiina möödub ka USAst, ei ole tegelikult mitte «kas», vaid «millal». Ühed arvavad, et see juhtub 2027. aastaks, teised jälle, et see juhtub 2030. aastal. See polegi tähtis. Oluline on see, mida meie selle teadmisega teeme.

Lõunatasin just ühe Taani diplomaadiga, kes rääkis, et Hiinas on kohapeal aktiivselt tegutsemas 400 Taani ettevõtet. Siin elab alalistelt 6000–7000 taanlast. Meie põhjanaabritel soomlastel on Hiinas kohapeal vähemalt 200 ettevõtet. Soome kommertskoda on esindatud Pekingis, Shanghais ja Guangz­hous. Rootslastel töötab ainuüksi kaubanduskojas, mille ülesanne on Rootsi ettevõtete toetamine, 70 inimest, rääkimata sadadest ettevõtetest.

Paraku ei ole ma ise Pekingis pikemalt elades kuulnud ainsastki Eesti ettevõttest, kellel Hiinas oleks oma tootmine või esindus. Ainus hiinlastele huvipakkuv suurprojekt Eestis – Muuga sadama transiitterminali arendamine – on jäänud toppama. Algsete plaanide kohaselt pidi 2,33 miljardi kroonine investeering tööd alustama tänavu aasta lõpus või uue alguses.

Peaminister Ansip on selle «kaubavärava» mõtte puhul olnud avalikult jääkülm. Üldse saadab meie esierakond Hiina suhtes väga koordineerimatuid signaale. Ühed soovivad vaba Tiibetit ja Taiwani iseseisvust, teised Hiinale väravaks olla, kolmandad tõmbavad ainsalegi reaalsele algatusele suurema tseremooniata vee peale. Võib-olla peaks meie võimupartei kusagil hiina restoranis maha istuma ja kokku leppima, mis edasi saab?
Hiina väravaks Euroopasse kuulutatud Eestil on Pekingis hotelliruumides paiknev saatkond kahe tubli diplomaadiga. Meie üks ja ainuke konsul Pekingis peab väljastama viisasid ja tegelema teiste konsulaarteemadega, kattes praegu ligikaudu nelja miljardi inimesega territooriumi ehk sisulisel kogu Aasiat. Eestil kui Hiina väraval Euroopasse on olemas müüriga piiratud ning rohtukasvanud muruplats, millel valitseb tühjus, mitte Eesti oma saatkonnahoone. Hiinat väisavad rahvasaadikud ning riigimehed ei ole aastate jooksul leidnud raha, et saatkond tegelikult valmis ehitada. Mis väravast me räägime?

Tahaks loota, et 2011. aasta eelarvesse saatkonna ehitus lõpuks ometi sisse jäetakse. Kui ehitusega kiiresti ei alusta, katkeb leping Pekingi linnavalitsusega ja riik jääb ehitusõigusest ilma. Sellega koos läheks luhta aastatepikkune eeltöö. Selles mõttes on hiinlased meile isegi teene osutanud – sund­investeering tehakse ehk ikkagi lõpuks ära.

Koos Shanghais asuva konsuliga on Eesti esindatus Aasias kokku vaid neli diplomaati (meil on ka Jaapanis saadik). Isegi kui ööpäevas oleks tuhat tundi, ei saaks nii vähese personaliga Eesti huve Hiinas ja laiemalt Aasias kaitsta, rääkimata mingi värava tekitamisest. Küsimus on ressursis, mitte inimestes. Selleks, et tekiks ressurss, on tarvis visiooni, ent seda ei paista kuskilt. Hiina on aga tegelikult vaid osake sellest, mida me saavutama peame.

Euroopa on majanduslikus stagnatsioonis ja jääb ilmselt pikemaks ajaks virelema. Aasia tüüpi dünaamikat ei maksa Euroopalt ka kaugemas perspektiivis oodata. Mulle tundub üha enam, et riigivõim on stagneerunud – liiga rahul ollakse Euroopaga ja meil puuduvad selged ambitsioonid oma suhete uuele tasemele viimiseks maailma perspektiivikate piirkondadega. Umbes nii: ELi saime, NATOsse saime, kohe tuleb euro ka – mission completed.

Tahaksin poliitikategijatele-sõnameistritele meelde tuletada, et elame maailmas, kus geograafiline lähedus ja kaugus ei tähenda midagi. Kolme jalaga toolil (EL, NATO, euro) saab ka istuda, aga see võib kergesti ümber minna. Meile sissejuurdunud väikeseks olemise kompleksist tuleb üle saada ja asjadele laiemalt vaadata. Käsitlus maailmast, mille keskpunkt on Läänemeri, suurlinnadeks Helsingi ja Brüssel, on aegunud. Selles mõttes toetan Pentuse Hiina-eufooriat. Hämmastama paneb aga see, et ise pikalt riigivõimu juures olles pole peale sõnade suurt midagi ette võetud.

Üha rohkem domineerib maailmamajanduses ja poliitikas riikide ühendus nimega BRIC. Sellesse ühendusse kuuluvad Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina. Eestil on neist neljast raske­kaallasest ühega suhted komplitseeritud, teistega minimaalsed. Igasuguse diplomaatilise kohalolekuta on kaks riiki – India ja Brasiilia (tegelikult kogu Lõuna-Ameerika kui kontinent).

Siin on teine koht, kus riik peab hakkama aktiivselt rahvusvahelise reaalsusega kohanema. Reaalsusega, milles ELi ja USA telg on tähtis, kuid mitte ainutähtis. Veelgi laiemalt – Eesti on Kesk- ja Kagu-Aasia kahetsusväärselt tähelepanuta jätnud. Eestil peaks nendes üliolulistes regioonides olema kummaski vähemalt üks korralik saatkond.

Kesk-Aasias on riigid, mille maapinnas on terved Mendelejevi tabelid, rääkimata nende riikide tähtsusest meie julgeolekule, transiidisektorile jne. Eestit ja Kesk-Aasiat ühendavad ka tihedad inimestevahelised suhted. Kagu-Aasias asub üks maailma suurimatest finantskeskustest Singapur, kiirelt arenevad Malaisia, Tai ja Indoneesia. Seal käib aastas tuhandete viisi Eesti turiste. Tegu on ühe kiiremini areneva piirkonnaga maailmas, kuid Eesti kohalolek piirdub paari aukonsuliga.

Võib-olla arvati mõne aasta eest Eestis, et EL ja Lissaboni leping kõrvaldavad vajaduse iseseisva välis- ja majanduspoliitika järele Aasias, Lõuna-Ameerikas, Aafrikas? Nüüdseks on selge, et liikmesriigid seisavad ennekõike ikka enda huvide eest ning Lissaboni leping ei ole mingi võluvits. ELi välispoliitika juhiks valiti kõige nõrgem võimalikest variantidest, liikmesriikidevahelist rivaalitsemist näitab selgelt ka uute ELi saadikute määramise protsess ja kohtade jaotus vanade liikmesriikide kasuks. Eesti asja peame ikka ise ajama, keegi teine seda meie eest ei tee.

Suhete arendamine väljaspool Euroopat asuvate piirkondadega on võti, mis võimaldab majandusel areneda ja heaolu suurendada. Meie mõtleme, nemad toodavad. Skandinaavlased on seda ammu mõistnud. Mõistagi on laiendatud ja maailma reaalsust arvesse võttev tasakaalustatud välispoliitika kallis, ent vajalik. Eesti rahalised vahendid on piiratud. Lühinägelikkus, passiivsus ja tegevusetus (sinna juurde siis need ilusõnad väravatest ja jumal teab millest muust) on aga perspektiivis kümneid või isegi sadu kordi kallimad.

Riigi aeglus nende küsimustega tegelemisel ei ole jätkusuutlik ega perspektiivikas. Lõpuks tuleb toolile ikkagi see neljas jalg alla panna. Praegune president, toonane välisminister Ilves suutis kunagi valitsust (olen kuulnud, et teatud raskustega) veenda, et Eesti peaks rajama saatkonnad kõigisse ELi liikmesriikidesse. Tolle aja kontekstis oli tegu vaata et revolutsioonilise mõtlemisega välispoliitikas. See tase on meil nüüd saavutatud ja EL on muutunud meie «mugavuspiirkonnaks».

Nüüd peaks olema aeg küps edasi liikuda, st uueks revolutsiooniks välispoliitilises mõtlemises. Selle muudatuse taga peaks seisma kogu poliitiline mõtlemine ja sugugi mitte ainult välisteenistus. Pole ka võimatu, et välisministeeriumi käes olevaid ressursse tuleks vajaduse järgi ümber mängida. Võib-olla tuleks isegi mõned meie saatkonnad Euroopas sulgeda või neilt teatud funktsioonid ära võtta?

Hiljuti teatas Bulgaaria, et soovib sulgeda oma saatkonna Tallinnas kui perspektiivitu. Nii ongi õige, kui millestki rääkida pole, siis miks raha ja aega raisata? Uus väljakutse ongi mõelda loominguliselt – kas Bulgaaria või Portugal on tähtsamad kui India ja Brasiilia? Kas Rumeenia on olulisem kui Kasahstan? Kas Kreeka saatkonnas on vaja viisasid väljastada? Kas me peame osalema maailma kosmoseagentuuri töös ja ehitama Antarktika jaama, kui me pole suutnud ehitada väärilist saatkonda maailma suuruselt teise majandusega riiki, Hiinasse? Kuni uut visiooni pole, jääme me ikka Läti väravaks Soome.
Autor on ELi diplomaat Hiinas ja Mongoolias.

Märksõnad

Tagasi üles