Viktor Šenderovitš.

FOTO: Gordon

Väljaande Gordon kolumnist, kirjanik-satiirik Viktor Šenderovitš kirjutab, milline paistab Venemaa meedia välja välismaal viibides ja mis tunded haaravad teda Venemaale tagasi jõudes.

Poolteist kuud - see pole palju.

Täpselt nii kaua rändasin USA osariike mööda, aeg-ajalt kodumaisesse internetti kiigates.

Kiikamise protsess meenutas mulle vana anekdooti eluohtlikust tsirkusenumbrist.

-Boamadu termoses!

Trummipõrina saatel kärutatakse välja suur termos, maotaltsutaja keerab pealt kaane, kiikab sisse ja ütleb: oi v...ttu - ja keerab kaane kiiresti tagasi.

Sest, üldiselt, mida siin kosta?

Teatud reisunädalal hakkab Venemaal toimuv paistma juba täiesti lootusetuna, ent vastu võtad seda juba üpris äraolevalt. Lootusetult - sest uudistevoog koosneb peaaegu võrdses suhtes õudusest, jäledusest ja idiootsusest, aga äraolevalt - sest kõik see leiab aset kusagil seal, aga sina asud ju... kusagil siin. Keset teist maastikku, kombeid, reegleid. Ohutuses – lõppude-lõpuks.

Üheksa ajavööndi paksune õhkpadi nii pehmendab kui kurdistab üheaegselt. Meeleheide kodumaal toimuva üle muutub omal moel mugavaks. Sest kui kõik on läbi, pole enam erilist mõtet põdeda.

Ja siis inimene naaseb.

Esmalt, ühes jet lag-iga, painab teda juba harjumatuks muutunud maastik. Rämps tänaval kutsub esile ebameeldiva hämmingu. Inimene peaaegu hukkub jalakäijate "sebral", sest on võõrdunud "sebral" astudes kahele poole vahtimast. Ta on üllatunud, et pargiteel vastutulija ei vastanud tervitusele.

Siis inimene adapteerub ja lakkab vastutulijat tervitamast, et mitte idioodina näida.

Ja siis saabub kevad. Ja siin kodumaal - lisaks uudisteportaalidele, mis on täidetud kogu selle õuduse, jäleduse ja kasvava idiootsusega - ilmnevad ootamatult taevasina, värske õhk, armsad emad lastega, õdusad kohvikud, paarikesed, noored sümpaatsed näod...

Ja inimest tabab äkki mõttetu optimism. Inimene mõtleb: aga äkki?

Noh, on ju, justkui, normaalne elu! Kõik on ju hästi! Noh, vahest, mitte just kõige paremini, aga elame siiski! Ehk veel lipsame läbi? - küsib parem ajupoolkera lootusrikkalt vasaku käest.

Oleks tegu tagumikupoolkeradega, oleks nad konsensuseni jõudnud.

Ent need on ajupoolkerad.

Aga vasakus ajupoolkeras hoitakse, just kui nimme, ajaloolise kogemuse kurvastavat informatsiooni.

Sellest, kui hoolikalt peitub ettemääratus igapäevatoimetuste lõime varjus; kuidas tavaline inimelu murdub kord õlekõrrena; kui pöördumatult lendab kohale ajaloo pendel...

Paraku, kallid kaaskodanikud, õitsesid 1939. aasta kevadel Pariisis kastanid ja Berliinis olid avatud kohvikud, ning struudel oli hüva. Ja armsad emad jalutasid kärudega ka suure terrori eelses Moskvas, samuti Miloševichi-aegses Belgradis... Ja aasta enne Khomeinid tellisid Iraani naised moeajakirju ja käisid diskoteekides.

Ja kõik oli hästi.

Ühtlaselt õnnelik elukulg ei tohi uinutada: loodusel ja ajalool on eri pikkusega tsüklid.

Ja järjekordne kevad ei muuda ära kohustust peaga mõelda.

Tõlkinud Teet Korsten autori loal.