Maksud peaksid olema vahendiks, et majanduse struktuuri juhtida, mitte et pärast vaadata, mis juhtus ja siis nende tagajärgede tulekahjudega võidelda. Niisiis, majanduspoliitiline nõuanne number kaks: kasutada otsuste tegemiseks ka laiemat analüüsi kui rahandusministeeriumist tulev riigieelarveliste tulude ja kulude tabel.
Teine fakt, mida ma selle nelja kuu jooksul teada sain, oli, et eesmärk meie majanduspoliitikate juhtimisel ja kavandamisel on indeksid. Rahvusvahelised indeksid ja kuidas me neis välja paistame. Seejuures teadmiseks võetakse vaid need, kus me ilusad välja paistame.
Analüütikuna ei saa ma rääkida asjade ainult ühest poolest. Kogu respekti juures indeksite vastu ja saades aru enese peeglist imetlemise lummusest, võiks meie majanduspoliitikal ikka mõni iseenese visioon ka silme ees olla. Ja ka nendest valdkondadest tuleb rääkida, kus me nõrgad oleme, ja arutleda, mida selle parandamiseks ette võetakse.
Kui nende kitsaskohtade parandamise ainsaks ideeks on koalitsiooniläbirääkimistel leiutatavad maksutõusud, siis pole see strateegia, vaid populism ja paigaltammumine. See on nagu püksipissimine – algul on soe ja mõnus, aga pärast külm ja märg. Ainus edetabel, kus me kütuste hinnatõusuga tippe vallutama hakkame, on kütuste hinnatabel. Igatahes ei saa see olema ei tootmisettevõtete konkurentsivõime edetabel ega inimeste elatustaseme või ostujõu tabel.
Pahede maksustamine on igati omal kohal, olgu selleks siis tubakas, alkohol või magusad ained. Kütus võib looduse silmis olla küll pahe, kuid sel on praeguses majandusstruktuuris liiga oluline roll tootmissisendina, mida rahandusministeerium on tõenäoliselt alahinnanud. Energiahindade konkurentsivõimes ei hiilga Eesti juba praegugi mitte. Elektri hinna šoki tagajärjel üsna hiljuti juba jäi majandus aastateks stagneeruma. Samasse auku astuti juba eelmisel korral.
Sellega ma oma tänase majanduspoliitilise tasuta konsultatsiooni lõpetan. Tänan tähelepanu eest.