Aapo Ilves

FOTO: Pm

Kirjanik Aapo Ilves leiab, et pole ühtegi mõistlikku põhjendust, miks audio- ja e-raamatud seaduste silmis raamatud ei ole ning seega maksuerisust ei saa.
 

Üks minu raamat e-kirjastub juba peaaegu aasta aega. Toode on tegelikult ammu valmis. Ma olen seda sirvinud mobiiltelefonis, kompuutris ja iPadis ning tundnud ja näinud, et see on hea.

Teie seda mõnu endile veel mingi raha eest lubada ei saa. Põhjuseks eelkõige kirjastuste konservatiivne umbusk ja piraadikartus ühelt ning telekommunikatsioonifirmade vahendus­ahnus teiselt poolt. Läbirääkimised kipuvad venima. Viimatise aja uudiste valguses tundub, et asju pidurdab ka põhjendamatult hinda kergitav ebaõiglus käibemaksu osas.

Audio- ja e-raamatud seaduste silmis millegipärast raamatud ei ole ning seega maksuerisust ei saa. Sellel pole ühtegi mõistlikku põhjendust. Ka niinimetatud elektroonilise teaviku üllitamisel tuleb see ju rahvusraamatukogus registreerida ning teos saab endale rahvusvahelise numbrilise olemasolukinnituse.

Selge on, et suur maffia – riik – tahab endale laristamiseks võimalikult rohkem habida ja väike maffia – kirjastused – soovivad pirukast võimalikult vähe ära anda. Kirjanik saab nagunii palka enamasti paraku alles siis, kui suured saksad, lisaks eelnimetatutele ka trükkalid ja kaupluseketid, oma raha kaukaisse on pistnud.

Samas poleks mul midagi selle vastu, kui põhjendamatust maksuerisusest tekkiv vaheraha autori sotsiaalmaksuks arvatakse, aga see selleks. Riigist oleks siiski tark paratamatul tulevikul võimalikult palju kaikaid kodaraist välja tõmmata. Eestikeelne e-raamat, milliseid hetkel saab piltlikult öeldes enam-vähem ühe käe pöialdel kokku lugeda, tuleb siiski nagunii, sest temast on ammu puudus.

Viivitus e-raamatu tulemisel on tegelikult mõneti ka hea. Me saame hoiduda ebapraktilistest ühe tootja lugeritega seotud formaatidest. Parem on, kui tarkvara on juba piisavalt tark vara ja teost saab avada võimalikult paljudes aparaatides nutitelefonist laua­arvutini.

Kirjastajad ja autorikaitsjad aga ei pea paaniliselt piraatlust kartma. Meil on ju nagunii raamatukogud, ühte köidet võib tarbida lugematu arv silmapaare, seda ei anna keelata. Failijagamine ja mp3 küll tulid, bändid aga käivad ikka stuudiois. Muusika e-turundusel on juba pikk ja läbitöötatud ajalugu, soovitan seda kogemust ja käibeid uurida.

Õnneks tundub, et Eesti Digiraamatute Keskus (EDRK) on autorite, kirjastuste ja müügivõrkude kokkuviimisel juba tubli töö ära teinud. Klassikat tsiteerides hakkab härrade vannutatud meeste rõõmuks jää liikuma.
Traditsiooniline, käegakatsutav ja lugemiseks akut mittevajav trükis ei kao nagunii kuhugi. Paberit ja värve tarbivad tiraažid võivad küll väheneda, aga sellega koos ka mõttetult ladudes vedeleva ja aega ootava kraami hulk.

Peatselt on e-raamat teose üllitamisel ja trükiarvu kavandamisel esimene ja kõige tähtsam pääsuke. Kui raamatut elektrooniliselt kõvasti alla laaditakse, võib ka trükimasinad huugama panna. Ma usun, et varsti on esimene nutikas raamatukaupleja sunnitud ka print-on-demand ehk eesti keeli trüki-ja-köida-vajadusel-masina soetama. Traditsioonilise raamatu autoriseeritud ostuga võiks kaasneda näiteks unikaal­ne kood, millega saaks teosest isikliku elektroonilise varukoopia tellida. Üks ja sama raamat oleks korraga riiulis ja taskus.

Lähen nüüd paberi juurest digimaailma juurde tagasi. IPad ei tekitanud küll revolutsiooni, aga selge on, et tahvelarvutid ei kavatse niipea ajaloo prügikasti kolida ning muutuvad aina paremaks ja levinumaks. Kirjaniku tööriistaks on ta ebamugav, aga lugejale ja neile, kes multimeediat ainult tarbivad ega tooda, on ta väga käepärane riistapuu.

E-maailm võimaldab raamatuga siduda ka muusikat, pilte ja filmiklippe. Muist neist on mittevajalikud «kellad ja viled», aga nii saab teosele lisaväärtusi anda. Liiatigi on projektor peatselt mobiiltelefonides sama tavaline kui fotoaparaat juba praegu. See tähendab, et «raamatu» saab varsti kuvada peaaegu mis tahes pinnale.

Vaegnägijatele mõeldes nendin, et ettelugemisprogrammide arenedes on iga e-raamat ühtlasi ka audioraamat. Vaevalt et paberkandjat skänniv lugemisrobot niipea laiatarbekaubaks saab, e-raamat on selles osas praktilisem. Ruumi ega paberit ta samuti ei raiska. Roheline värk, e-raamatule tuleb ainult tuult tiibadesse puhuda!

Ajal, mille märksõnadeks on saanud «suurtel kiirustel ja hulgakaupa», on väga mõnus, kui lemmikraamatud on kogu aeg kaasas. Kõik Prachett’i, Krossi või Ruitlase raamatud paari sõrmeliigutuse kaugusel – mõtelge!

Juhan Liiv sinu vannitoas, Wimbergi kogutud teosed lennuki tualettruumis! Võimalus soetada-komplekteerida novellikogu ainult juba varem meeldinud autorite loomingust. Laadida pärast vaimustavat etendust endale mobiilseadmesse näidendi originaalkäsikiri, mida paberkandjal eales üllitatud pole. Pookida kriminaalromaanile otsa alternatiivne lõpp, sest kirjanik mõtles pool aastat hiljem ümber – võimalusi jagub.

Ja järjejutud, põnevad ja lahedate illustratsioonidega järjejutud! E-raamatu tulemine teeb lugemusele ainult head. Ja kui mõni valitsusametnik eht­eestlasliku kadedusega kardab, et maksuvähendusega võidakse hakata igasugust muud kahtlast digikraami raamatuteks kuulutama, siis meenutan, et paari suli pärast ei pea kogu rahvas kannatama.

Ühe sellesuvise uuringu kohaselt on 15 protsenti Eesti elanikest töötanud või töötamas välismaal. Uskuge mind, väga suur osa praegu võõrsil viibijatest ei olegi ümbrikupalgalised ja sotsiaalabi välja petvad harimatud jobud. Teisel pool raudse eesriide varisemisjoont töötab või õpib väga palju erksaid ja kirjaoskajaid eestlasi. Nad tarbiks maakeelset kirjandust hää meelega, nad tunnevad sellest suisa puudust.

Paraku ei sobi suur raamatukogu ränduri või pagulase elustiiliga teps mitte kokku. Praegu on need inimesed eestikeelse kirjandusturu jaoks kadunud hinged. Minu viimatise raamatu ja nende vahele jäävad pagasipiirangud, postikulud ja kolimisraskused.

Paljud neist on e-vestluses või kodumaal käies kurtnud, et nad loeksid väga hea meelega uuemat eestikeelset ilukirjandust, aga ei saa endale köidete mandrite vahel liigutamist lubada. Kui saaks teose elektrooniliselt arvutisse või telefoni laadida, küll siis...

Usun, et selliseid inimesi ei ole üleliia vähe. Kui riik saaks nende kultuuriliste vajaduste rahuldamiseks digiteoste käibemaksu tavaraamatuga samale tasemele langetades vastu tulla, oleks see tore ja põhiseaduslik ning majanduslikus mõttes turgulaiendav ja seega kasumlik tegu.

Pärisraamat aga ei kao nagunii kuhugi.