Loone Ots: väärkoheldud laste puhul on kurb norm, et ühiskond tegeleb tagajärgedega

Loone Ots Foto: Liis Treimann

Väikese Emily sandistaja Egert Must sai karistuseks üheksa aastat. Prokurör nõudis kahtteist. Advokaadi sõnul tuli otsus liiga ränk. Tüüpilise demogoogia võttena nimetas kaitsja lapse ema liiga pisikest karistust. Aga ka seda, et mehe kasuks räägiks justkui tõik, et sandistaja «võttis enda hooleks võõra lapse, toitis teda ja tegeles temaga», kirjutab MTÜ Lastekaitse Liit president Loone Ots.

Kaitsja kohus on leida pehmendavaid asjaolusid. Ta teeb oma tööd. Teda tümitada pole mõtet. Jah, lause on küüniline. Mees võttis tegelikult «enda hooleks» seksika elukaaslase, kelle eelmise abielu laps tuli koosellu sobimatu koormana lihtsalt kaasa. Keskenduda tuleks hoopis prokuröri kõhklusele, kas kaevata otsus edasi. Kas ühe väikese elu hävitaja peaks vastutama maksimaalses seadusega ette nähtud mahus.

Tegelikult ei ole rikutud ainult lapse elu. Lapse kõrval on tema isa, kelle lähiaastad, halval juhul aga kogu tulevik on nüüd hoopis teistsugune. Terendavad võimalikud probleemid nii elukaaslast otsides kui ka tööle asudes. Erivajadusega last hooldada on raske ja nõudlik ülesanne. Isa taga on veel terve perekond. Egert Musta teo tagajärjed mõjutavad ka neid. Aga kaudne mõju on leebel või rangel otsusel ka neile paraku liigagi paljudele lastele, kelle vastu vanemad või nende kaaslased on harjunud kätt tõstma.

Maksimumkaristus

Usun, et edasi kaebamist nõuab kogu ühiskonna eetika. Ühinenud lapse õiguste konventsiooniga, peab Eesti tingimusteta tunnustama lapse üht põhiõigust – õigust füüsilisele turvalisusele. Ja tegutsema aktiivselt, et «ükski laps ei satuks piinamise või mõne muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistuse ohvriks,» nagu see on sätestatud nii konventsioon kui ka Eesti põhiseadus.

Suurendades karistust maksimummäärani, annab ühiskond, keda esindab kohus, selge ja ühese signaali, et võitleb iga lapse väärkohtlemise vastu ja tahab ning suudab piinajaid ohjeldada. Väärkohtleja isoleerimine võimalikult pikaks ajaks on õige ja tähtis kui pretsedent, mis aitab eeldamisi ennetada sarnaseid juhtumeid tulevikus. Ehk peatab ühiskonna karmus mõne teise lööja käe õigel hetkel ja aitab vältida mõne teise lapse sarnast saatust.

Meie väärkoheldud laste puhul ongi kurb norm, et ühiskond tegeleb tagajärgedega. Ennetustööd piiravad liiga paljud tegurid alates kodu põhiseadusega kinnitatud puutumatusest. Mingil ajal peksujälgedega haiglasse sattunud lapsel tuvastatakse tihti jälgi varasemast väärkohtlemisest, näiteks kinni kasvanud luumurde. Jubedust saaks ennetada, kui ühiskond nõustuks investeerima terve ja normaalse psüühikaga kodaniku kasvamisse turvalises keskkonnas. Selleks tuleb luua kohustuslik ja toimiv süsteem, kuidas jälgida lapse heaolu ja arengut. Algul kuni lapse lasteasutusse või kooli minekuni ja koolieas juba kooli kaudu.

Regulaarne kontroll

Väikese Emily puhul võinuks lihtne vaatlus tuvastada löömisjälgi, panna emalt küsima, mis juhtus, ja anda nii emale kui tema elukaaslasele kindla märgi, et nende tegusid on tähele pandud ja võib-olla tuleb neil oma vale käitumise tagajärgede eest vastutada. Niisiis peaks kuni kooliealine laps käima regulaarselt arsti kontrollis. Et ükskõiksed vanemad nõuet järgiks, võiks selle siduda lastetoetuse väljamaksmisega.

See ei ole totaalse riigi politseivõim. Olen kindel, et ükski oma lapsi hästi kohtlev pere ei kõhkle arstiga suhtlemast. Meedikus nähakse sõpra ja tuge, kes aitab lapse elu veel paremaks muuta, näiteks ütleb, et soojas toas on müts beebi peas ülearune või et iga toit lapsele ei sobi. Oma toredat last arstile näidates on iga ema uhke.

Kust võtab meie vaene riik ressursse, et tagada nii mahukas ettevõtmine lapse hüveks? Pole ju mõtet võtta vastu seadus, mida ei saa täita. Arste ja õdesid napib niigi. Nad on tööga üle koormatud. Kuidas saab neilt nõuda veel rohkem?

Üks võimalus on kasutada projektis arsti- ja õendusteaduse üliõpilasi ning residente. Kodukülastused võiks olla arsti ja õe üldõppe praktika osa. Teine võimalus on kaasata vajaliku väljaõppe läbinud lastekaitsetöötajaid või vabatahtlikke. Lisatööd saab motiveerida lisarahaga, tagades selleks vahendid riigi eelarvest. 

Kui idee teostuks, oleks risk parandamatuteks tervisekahjustusteks palju väiksem. Ka hiilivaid haigusi, nagu aneemia, nähtaks rutem. Lapse vaimset arengut saaks pidevalt jälgida ja hinnata ning vajaduse korral teda ja ta peret aidata.

Soovin Emilyle jõudsat ja täielikku taastumist, tema isale ja lähedastele jõudu ja visadust. Soovin ja loodan, et sarnast kohtuasja Eestis enam kunagi ei tule. Selleks on vaja kõigi ühiskonnaliikmete üheselt eitavat seisukohta mis tahes lastevastase vägivalla suhtes, huvi iga, ka võõra lapse käekäigu vastu ning kodanikujulgust sekkuda. Luua tõhus vaatlus- ja hindamissüsteem. Olla lapse poolel.