:format(webp)/nginx/o/2013/09/04/2038215t1hf45d.jpg)
Artiklis «Ka Eesti vajab piirileppeid. Eesti-Vene piirilepete jõustumine suurendaks selgust ja turvatunnet» argumenteeris Urmas Paet uue piirilepingu ratifitseerimise kasuks. Hakata selles küsimuses diskuteerima olukorras, kuhu poliitikud on Eesti-Vene suhted tänaseks viinud, on üsna enesepilastuslik, kirjutab poliitikateaduste professor Toomas Varrak.
Osalt seetõttu, et niisuguses argumentatsioonis on tõsiseltvõetavad ja illusoorsed väited ning vassimine aetud lootusetult segi. Osalt aga seetõttu, et need suhted on aetud tupikusse, millest ilma poliitilise mehisuseta on tõesti raske välja tulla.
Artiklis esitatud argumentatsioon ei paku selles osas midagi uut ja vanade väidete kordamine ei tee neid ka veenvamaks. Küll aga inspireerisid need põhjendused esitama artikli autorile kolm küsimust. Vastused neile küsimustele aitavad ehk pisut selgitada, milline on olnud Eesti välispoliitika nn «Venemaa positiivse hõlvamise strateegia» õiguslik ja poliitiline sisu ning ehk enamgi veel, võimaluse hinnata Eesti demokraatia kvaliteeti ja poliitikute professionaalsust. Niisiis küsimused:
/nginx/o/2017/03/28/6496867t1h9d58.jpg)