Valdo Randpere: meie arengut puudutavate küsimuste vastused peituvad edukuses välisturgudel

Valdo Randpere. Foto: Küllike Rooväli

Eesti parlamendil on väliskaubanduse edendamiseks siiani hulk kasutamata võimalusi, kirjutab riigikogu Reformierakonna fraktsiooni asejuht Valdo Randpere.

Uus riigikogu koosseis on tööd alustanud, valitsus on moodustatud ja koalitsioonilepe sõlmitud. Nüüd on meil kaks võimalust – kas jätkame urgitsemist valitsuse moodustamise mõttekäikude ja tulemuste üle, otsime iga kivi alt koalitsioonileppes maksutõusu miine ja kahtleme püstitatud eesmärkide vajalikkuses või asume tööle ja anname parima selleks, et koalitsioonileppe eesmärgid saaks täidetud ja samal ajal Eesti majandus jätkusuutlikule kasvulainele tagasi toodud.

Ma ei väida ega viitsi ka teeselda, et olen 100-protsendiliselt rahul koalitsioonileppe eesmärkide ja nende saavutamiseks kasutatavate katteallikatega. Mõnigi asi oleks kindlasti teisiti sõnastatud, kui Reformierakond oleks sisu üle üksinda otsustada saanud. Samas, kui tihti oleme me igaüks – köögitüdrukust ministrini – mõelnud klassikalisele «Ära küsi, mida riik sinu jaoks teha saab, vaid mida sina riigi jaoks teha saad»? Mina olen mõelnud ja mul on isegi mõned vastused ja mõtted, mida teiega jagada.

Uuenduste kriitika

Minu mõtete lähtealused ei ole eriti originaalsed. Olen saanud inspiratsiooni nii eelmise valitsuse tegemistest, riigikogu tööst ja kohtumistest valijatega. Peamine eeldus, millele oma mõttekäigu üles ehitan, on see, et enamik vastuseid meie arengut puudutavatele küsimustele peitub meie edukuses välisturgudel. Teisisõnu – Eesti majanduse jaoks on võtmeküsimus meie ekspordivõimekus.

Eelmine valitsus oli esimene, mille koosseisu kuulus väliskaubandusminister. Nagu iga uuendus või muudatus tõi seegi uus ministrikoht algul kaasa hulgaliselt ilkumist ja kriitikat. Kus on need kriitikud ja ilkujad nüüd? Nad on kadunud ja vaikinud, sest uus minister õigustas end ilma mingi kahtluseta täiega. Järeldus – iga uuendus ei pruugi olla halb ainult sellepärast, et ta on uus.

Tegelikult peaks Eesti-suguse väikeriigi iga minister olema ka väliskaubandusminister omas valdkonnas, aga selge on see, et kõigil pole edukaks müüjaks olemiseks ei eeldusi ega ka aega. Nüüd jõuan oma loo põhipunktini: minu arvates on meil väliskaubanduse arendamiseks olemas suures osas siiani täiesti kasutamata ressurss – riigikogu. Kuna olen selle liige, siis tean, millest räägin. Riigikogu liikmetel on päris palju suhtlemist oma kolleegidega teistest riikidest. Küll igasugu delegatsioonides osalemise vormis, küll välisriikide saatkondadega lävimise kaudu, küll riigikogus loodud sõprusrühmade kaudu teiste riikide parlamentidega.

Parlamentaarne turism

Minu arvates on eriti see viimane suhtlusvorm kandnud siiani pigem parlamentaarse turismi templit kui endas mingit konkreetset eesmärki kätkenud. Aga võiks olla teisiti. Olen ise loonud kaks sellist sõprusrühma – Kagu-Aasia riikidega ja Rootsiga – ning näen mõlemal puhul väga selget potentsiaali, kuidas nende rühmade töö raames aidata Eesti ettevõtjaid leida koostööpartnereid vastavatest riikidest.

Olen juba arutanud seda teemat Rootsi saadikuga Eestis, kes suhtus ideesse lisada tavapärasele parlamentaarsele suhtlusele ka majanduslik mõõde suure entusiasmiga. Leppisime temaga põhimõtteliselt kokku esimesed konkreetsed sammud selle idee teostamiseks. Sama mõtet kavatsen edasi arendada Kagu-Aasia riikide parlamentidega. Olen selle piirkonna tegemistega ja mõttelaadiga päris hästi kursis ja julgen kinnitada – parlamendi delegatsiooni staatus neis riikides on peaaegu sama kõrge kui riigipea oma. See ei ava ainult poliitilisi uksi, vaid annab kindlasti hoopis teise legitiimsuse meie ettevõtjatele, keda selliste delegatsioonide vastastikustesse visiitidesse võiks kaasata.

Kaubavahetus ei pruugi olla ka ainuke, millele saadikurühmad suudaks kaasa aidata. Võin oma kogemustele ja kontaktidele tuginedes käigu pealt lubada, et kui mõni Eesti IT-ettevõte peaks vajama Kagu-Aasiast spetsialiste kas Eestisse tööle või sealsesse regiooni neid esindama, siis suudan aidata neil leida parimate kohalike IT-ülikoolide vilistlasi nii Vietnamist kui Taist.

Põhimõtteliselt võiks minu arvates sellise mõttemalli muudatuse formaliseerida ka sellega, et muuta riigikogu väliskomisjoni nime välissuhete ja väliskaubanduse komisjoniks. Olen valmis sellise ettepaneku ka esitama, aga see eeldab seaduse muudatust ning laiemat kokkulepet nii koalitsioonipartnerite kui opositsioonierakondadega. Selline muutus oleks ühest küljest puhtformaalne, aga teisest küljest annaks see komisjonile mandaadi koordineerimaks riigikogu tegevust väliskaubandussuhete arendamisel. Eelmises riigikogu koosseisus moodustati minu mäletamist mööda umbes 50 sõprusrühma, nii et potentsiaali ja koordineerimisvajadust on küllaga.

Igal juhul – vaatamata sellele, kas teised riigikogus moodustatud sõprusrühmad ideega kaasa tulevad või kas väliskomisjoni roll muutub, mina kavatsen Kagu-Aasia ja Rootsi suunal teemaga edasi tegeleda. Mul on juba mõttes hulk ettevõtteid Lääne-Virumaalt, kellega kohtusin valimiskampaania käigus ja kes võiksid sellisest abist huvitatud olla. Loomulikult on ka kõik teised Eesti ettevõtjad teretulnud minuga kontakteeruma, kui te näete selles idees võimalikku tuge oma tegevuse arendamiseks.