Sergei Metlev

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

IRLi reitingu kukkumine Vabaerakonnast allapoole viimases EMORi küsitluses näitab, et rahvas toetab uut, 21. sajandisse sobivat konservatiivne maailmavaadet, kirjutab Postimehe arvamusportaalis Vabaerakonna riigikogu fraktsiooni nõunik Sergei Metlev.

Monarhiate loojangu ajastul nimetati konservatiivideks seisust, mis soovis kuningavõimu konserveerimist oma huvides. Ajapikku loobusid selle suuna esindajad dogmadest, mis pole mõeldavad avatud ühiskonnas. Nüüdisaja vabakonservatism (ehk avatud konservatism) väärtustab üksikisikut ja kaitseb tema õigusi, pidades samas meeles, et inimene on kogukondlik loom. Inimeses peituvat potentsiaali saab elu jooksul avada ainult koos teistega. Kahjuks Eesti poliitilises mõtlemises on tunda suurt puudust vabakonservatismist.

Aina tihemini omistatakse avalikus arutelus konservatiivsust mõnele äärmuslike ideedega erakonnale, mis tegeleb ühiskonnaelu mõtestamise asemel kohtupidamisega. Heidame pilgu Soome ja näeme migrandivihkajast Pärissoomlaste erakonna esilekerkimist. Vaatame Prantsusmaad ja näeme marurahvuslase Marine Le Peni tõusu. Mõlemale meeldib rõhutada, et nad on konservatiivsete ideede kandjad.

Eesti puhul võib rääkida Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast (EKRE), mis trügis osavalt täitmata radikaalväljale. Siinkohal pean nõustuma politoloog Andres Kasekampiga – EKRE taolise erakonna pääsemine riigikogusse oli vaid aja küsimus. Selliselt mõtlev osa ühiskonnast on alati olemas olnud. Nüüd see osa valis demokraatlikult oma esinduse ning kõik poliitilised jõud peavad selle faktiga leppima.

Küll aga ei tähenda see seda, et leppima peaks EKRE ideedega ja lasta neil konservatismi endale allutada. Ei tohiks unustada, et vähemuste tõrjumine ja inimõiguste piiramine ei ole omane modernsele konservatismile. Selliseid ideid propageerivaid paremerakondi nimetaksin Blitzkrieg-parteideks.

Liiga lihtsad välklahendused liiga keerulistele ja vanadele probleemidele.

Jah, vabakonservatism ütleb, et inimesed ei saa olla kunagi täiesti võrdsed. Me kõik oleme saanud erineva kasvatuse, õppinud erinevates koolides, meil on erinevad võimed ja iseloomud. Erinevusi tuleb mõista ning neid väärtustada kui elu mitmekesisust tähistavat paratamatust. Sotsialistlik doktriin astub sellele mitmekesisusele vastu, proovides indiviidid joonde ajada. Radikaalne sotsialism ehk kommunism kasutab selleks kergekäeliselt ka vägivalda ja hirmuvalitsemist.

Väites, et inimesed ei saa olla võrdsed, kinnitab konservatiiv, et peab oluliseks iga inimese õigust eristuda. Mitmekesisuse kaitseks on kehtestatud inimõigused, mida iga tsiviliseeritud riik kaitseb ja peab ülimuslikuks. Inimene ei tohiks kunagi olla riigi käsutuses, vaid riik peab olema inimese käsutuses. Ei ole mingit kahtlust, et 21. sajandi konservatiivi tõekspidamiste hulka kuulub austus erinevate kultuuride ja religioonide suhtes, samuti soolise, rassilise, rahvusliku, seksuaalse sättumuse põhise või muu diskrimineerimise põlgamine.

Vabakonservatismi eristab liberalismist kriitika indiviidi egoismi imetlemise suhtes. Nagu juba öeldud, ei saa inimene oma elupotentsiaali avada ilma teisteta, mis omakorda aga eeldab teatud järeleandmisi ja ühiseid eesmärke. Olles kogukonna liikmed, teeme koostööd igal sammul – alates lugupidavast suhtumisest kaasliiklejatesse ja lõpetades ühiskondliku tegevusega. Mida tõhusam on see koostöö, seda paremini ja sidusamalt ühiskond toimib.  

Kogukonna all võib mõista riiki (kodanikkond), linna (linlased), asumit (asumiseltslased), küla (külakogukondlased). Seeläbi omandab inimene  erinevaid identiteete, tunneb sidet oma kodupaigaga, mis annab talle kindlustunnet ja rõõmu ühistest saavutustest. Mis kõige olulisem – kuulumise tunnet.

Kogukondlik lähenemine elukorraldusele ei ole lihtne ülesanne. Oleme ausad - maksta tuimalt makse ja nõuda tugitooliaktivistina, et politsei saabuks kahe minutiga ning et poliitikud teeksid teed korda on palju lihtsam kui astuda abipolitseinikuks või osaleda kohalike liikumiste tegevuses. Kogukondlik lähenemine algab sellest, et inimene küsib endalt: kuidas mina saan teha enda küla või linnaosa inimeste häält kuuldavamaks? Järgmine samm on organisatsioonides osalemine, avalikus arutelus kaasa löömine või kogukonnasõbralike poliitiliste jõudude eelistamine.

Poliitilise teemana on see kõva pähkel, kuna keeruline on valijale näidata, et alates 1. jaanuarist tõuseb see ja see. Tegemist on pigem ühiskonnatoimimise laiapõhjalisema muutmisega inim -ja kogukonnakesksemaks, mis tähendab ka poliitilise konkurentsi soodustamist ja kohalike valimisliitude toetamist. Kogukonna teemat esile tõstnud Vabaerakonna kandidaadi Artur Talviku rohkem kui 7000 häält möödunud valimistel on tõestuseks sellele, et rahvas toetab ja tunnustab sellist ideed.

Kogukonna organiseerumise heaks näiteks on  Tallinnas tegutsev liikumine Kodaniku Hääl, mis suutis väga häälekalt astuda Tallinna lasteaedade kaitsele, nõudes Tallinna TV raha suunamist lastele. Neid tunnustati kodanikuühiskonna aastategija tiitliga. Kindlasti on üle Eesti veel sadu kogukondi, kes on suutnud organiseeruda, sõnastada eesmärke ja ennast kuuldavaks teha. Nad hoiavad oma traditsioone, hoolivad kogukonna elujärjest ja toetavad üksteist.

Majanduslikus mõttes hoolib vabakonservatism väikeettevõtjast, soodustab uute lahenduste arendamist ja ei kiusa maksudega. Sobiva töö tegemine ja selle eest tasu saamine on osa isikuvabadusest. Kui riik võtab liiga suurt maksu, siis tegeleb ta vabaduse ebaproportsionaalse piiramisega ehk orjastamisega. Vabakonservatism pooldab inimeste vabadust oma töövilju nautida. Võimekas, motiveeritud ja aus ettevõtja on majandusedu alus nagu aktiivne kodanik on kogukonna elukvaliteedi parandamise vedur.

Vabakonservatismi olulisteks ülesanneteks Eestis on muuta otsustusprotsessid kogukonnakesksemaks, tõsta koostegemist ja kodanikupanust esikohale. Poliitiliseks väljundiks on siinkohal tugevama kohaliku omavalitsuse idee, ülereguleerituse ja bürokraatia kokkutõmbamine riigireformi osana.

Viimased reitingud, kus IRL jäi Vabaerakonnale kaks protsenti alla (vastavalt 10 ja 12 toetusprotsenti) näitavad ilmekalt, et Eesti inimesed soovivad konservatiivsete ideede uuendamist ja ümbersõnastamist, mida vanad olijad teha esialgu ei suuda.

Tegemist on Eesti demokraatia tugevuse küsimusega. Kui sellist laadi mõtlemine ei leia tugevat poliitilist väljundit, siis võib juhtuda, et järgmisteks parlamendivalimisteks on meil nišierakond EKRE ühelt poolt ja suur sotsiaal-liberaalide plokk teiselt poolt. Nende vahel hõljuvad aga viimased konservatiivid. See oleks kindlasti ebaterve olukord.