FOTO: Urmas Nemvalts

Kõrghariduskassa loomise idee väärib arutelu
 

Rääkides kõrghariduse rahastamisest tuleks eelistada selliseid mõtteid ja lahendusi, aga ka kõneviisi, mis sisendavad inimestesse kindlust, et Eesti riigis ei jäeta nende lapsi hariduseta. Kui me ühelt poolt toetame sündimust näiteks vanemahüvitisega, aga teisalt vähendame järgneva elu- ja haridustee turvalisust, olgu või ainult sõnades, siis me ei pruugi saada seda, mida tahame. Niisiis on «tasuta» kõrgharidus parem märk kui «tasuline».

Tegelikult ei ole tasuta kõrgharidust olemas. Küsimus on selles, kes ja millal maksab. Praegu tasume kõrghariduskulude enamiku maksumaksjatena ühiselt ning väiksema osa koguvad kõrgkoolid õppuritelt otse. Võrreldes kõrgharidusstrateegia eesmärkidega jääb sellest ikkagi väheks. Lisaks on vaja õppuritele rahalist toetust, et õpingud ei jääks pooleli. Rahastamises tuleb kokku leppida järgneva paari aasta jooksul.

Haridusminister Tõnis Lukas käis eile Postimehe arvamusküljel välja ühe võimalikest lahendustest. Selle sisu on tulevasest sissetulekust sõltuv tagasimakse hariduskassasse – kes saab riigi kulul hariduse ja hakkab teenima keskmisest enam, see teeb ka sissemakseid. Üleminekuaega, kuni kassasse raha kogunema hakkab, saaks ja peaks Lukase arvates rahastama ELi tõukefondide arvelt.

Sellisel süsteemil on eeliseid võrreldes otsese õppelaenu tagasimaksmisega. Esiteks tagab kõrgem haridus enamasti parema sissetuleku ja turvalisema positsiooni tööturul, aga see pole alati nii. Teiseks on õpingute lõpetamisele järgnevad aastad oma koha otsimise ajaks tööelus, ent mitte ainult. See on ka pere loomise, laste saamise ning oma elukoha soetamise aeg. Iseasi, kas soovime noori haritud inimesi survestada õppelaenu tagasimaksetega just sellel eluetapil.

Kolmandaks on ja jääb üheks olulisemaks haritlaste tööandjaks avalik sektor. Otsene kõrghariduskulude kandmine hakkaks paratamatult survestama palgakulu. Kuna avalik sektor saab kulutada maksumaksjate raha, on see lihtsalt viis maksutõusu edasi lükata.

Nüüd veel ühest veidrusest. Reformierakonna toetajate hulgas on suhteliselt rohkem kõrg-, Keskerakonna toetajate seas algharidusega inimesi. Teame, et kõrgharidusega vanemate lapsed lähevad palju tõenäolisemalt ülikooli. Järelikult peaks Reformierakond oma valijaid esindades toetama õppurite tasuta harimist, sest nii maksavad Keskerakonna valijad kinni osa nende laste haridusest. Keskerakond peaks aga samal põhjusel toetama tasulist kõrgharidust. Miks on loosungid vastupidised?

Niisiis, lugupeetud erakonnad ja teised väitlejad: hüpoteetilise õigluse otsimise asemel püüdke leida Eestile selline lahendus, mis töötaks!