Juhtkiri: ei maksa – ei hooli?

Foto: Urmas Nemvalts

Tänasest lehest leiate ülevaate sellest, kui palju raha erakonnad aasta esimese kolme kuuga said – liikmemakse ja annetusi kogusid ning riigieelarvest toetust vastu võtsid. Eelkõige torkab silma, et liikmemaksude osakaal kõigist tuludest on endiselt tühine.

Reformierakonna ja IRLi liikmemaksude summa on üle saja korra väiksem nii riigieelarvest saadavast kui eraisikute annetuste summast. Keskerakonnal ja sotsidel on see erinevus kümnetes kordades. Kusjuures ka EKREs ja Vabaerakonnas, kes valimiskampaania ajal ja ennegi kritiseerisid teisi muuhulgas vähese liikmemaksu kogumise pärast, ei ole asjad kardinaalselt teistsugused. Tõsi, Vabaerakonna teistega võrreldes suurusjärkude võrra väiksemast liikmeskonnast maksis liikmemaksu siiski peaaegu viiendik – ülejäänud parlamendierakondadel mõned protsendid.

Kõik see kokku tähendab, et valdav osa meie erakondade liikmetest ei panusta oma maailmavaadet edendavasse organisatsiooni sentigi. Kuna enamik massierakondade liikmetest pole ka poliitilises tegevuses muul moel aktiivsed (ei osale isegi sisevalimistel), siis ei panusta nad neisse organisatsioonidesse millegi muuga kui lihtsalt nimekirjas olemise ja eeldatavalt valimistel hääle andmisega. Sellest küsimus, mida üldse tähendab Eestis erakonna liikmeks olek? Kas tegu on omamoodi mitte millekski kohustava toetusavaldusega, ja sedagi eelkõige liikmeks astumise hetkel?

Erakondade juhtide jaoks on suur, ent valdavalt passiivne liikmeskond üks võimalustest näidata oma jõudu: vaadake, nii palju inimesi oleme suutnud koondada oma kaubamärgi, ideede ja staarpoliitikute selja taha. Rohkem sisu ei paista sel hingede kogumisel olevat. Vabandamised stiilis, et demokraatia huvides pole peletada inimesi kõrge liikmemaksuga riigijuhtimisest eemale, kõlavad liikmete tegeliku passiivsuse taustal täiesti naeruväärselt. Seis on ju selline, et liikmetelt ei oodata, ammugi ei nõuta minimaalsetki rahalist panust, ja vastutasuks ei oodata neid ka ülemäärase innuga osalema ametipostide jagamisel ei erakonna sees, omavalitsustes ega riigi tasemel.

On seaduspära, et mida rohkem inimene ise mingi organisatsiooni hüvanguks panustab, seda tugevamat seotust ta sellega tunneb. Liikmemaksu tasuja julgeb ka organisatsioonilt nõuda ning on küllap suurema tõenäosusega valmis osalema kasvõi erakonna suurkogul, kus valitakse juhte ja seatakse sihte.

Sellest, et erakondade juhatused ei taha endiselt tegeleda liikmemaksu kogumisega, võibki järeldada, et tegelikku tahtmist sisedemokraatiat õhutada neis organisatsioonides pole. Juhtkondade jaoks on ilmselt mugavam ja kindlam valitseda riigieelarvest saadud raha ja koguda suurte summade kaupa annetusi, kui muretseda selle pärast, et äkki liikmed tulevadki hulgakaupa suurkogudele ja hakkavad seal mingeid kontrollimatuid otsuseid tegema.