Pärast 11. septembri rünnakuid USAs kerkinud paanika rahustamiseks töötas hästi sõnum, mille võib võtta kokku järgmiselt – tehke oma igapäevaseid toimetusi edasi ja ärge kartke. Meie tahe oma riiki igapäevaselt kaitsta ja teha kõik selleks, et püsiks stabiilsus, peab olema vankumatu eesmärk.
Vene Föderatsiooni konventsionaalne rünnak NATO vastu on ebatõenäoline, seda ka Venemaa vaatenurgast lähtuvalt. Venemaa majanduse suurus on võrdne umbkaudu Itaalia majanduse suurusega. Nende sõjamasin ei ole kindlasti võrreldav Itaalia sõjaväega, aga see ei ole ka nii modernne – veel – ja ilmselt ka kunagi ei saa olema. See rahahulk, mis läheb Venemaa sõjamasina ülevalpidamiseks ja kaasajastamiseks, on kujuteldamatu. See kurnab riiki ja muudab võimatuks riigi moderniseerimise, mis omakorda jätab ainult ühe valiku – olla veel sõjakam.
Kuna konventsionaalset rünnakut peetakse vähetõenäoliseks, jääb üle ainult hübriidsõda ehk teistele raskestimõistetav tegevus oma eesmärki varjates. Selliste «roheliste mehikeste» või «viisakate inimestega», oleneb kustpoolt vaadata, ei ole Eesti hõivamine võimalik isegi siis, kui Eestis puuduks keskvõim. Venemaal läks ka Ukrainalt Krimmi ülevõtmiseks suhteliselt palju aega ning Ukrainas puudus tol hetkel reaalse võimuga keskvalitsus.
Potentsiaalse agressori heidutamiseks on oluline meie kaitsetahe. Venemaa eeldas selgelt, et ukrainlased ei soovi Venemaaga ja nende toetatud «separatistidega» sõdida ja olukord laheneb kiiresti, sarnaselt Krimmiga. Eesti puhul ei saa keegi midagi taolist isegi mitte eeldada. Meie enda soov on kaitsta oma kodu – ja mitte teha seda ainult siis, kui artikkel viis on käivitunud. Meie tahe peab olema teha seda igapäevaselt ning teha kõik endast olenev, et me ei jõuakski sellesse faasi, kus peame artikkel viit meie vaenlase vastu kasutama.
Ukrainalt võeti Krimm üle siis, kui riigis oli võimuvaakum. Ukraina keskvalitsus ei olnud ka enne seda tegelikult eriti tugev ning regioonid olid väga iseseisvad (regiooni juht tegi, mis pähe tuli), seetõttu oli juhtimiseta riiki kerge allutada.
Eestis ei ole sellist võimuvaakumit kunagi tekkinud ning kindlasti ei tekkinud sarnast olukorda ka koalitsiooniläbirääkimiste käigus, kuigi need võib-olla pikad tundusid. Eestil oli ja on olemas toimiv valitsus. Just võimuvaakumi puudumine on tegelikult esimene asi, millega potentsiaalne agressor peab arvestama – tema vastas ei seisa juhitamatu riik.
Kuigi tihti arvatakse, et riigiaparaat on bürokraatlik masinavärk, mis midagi kasulikku ei tee, on Eestis tegelikult vähemalt siseturvalisuses toimiv süsteem olemas. Selleks et demokraatlikult valitud valitsus saab oma otsused kriisisituatsioonis kiirelt ja efektiivselt ellu viia, on vaja hästi toimivat süsteemi. Oluline eeldus on selle juures vähene korruptsioonitase, ja Eestis on selleni ka jõutud. Kes arvab, et korruptsioon ei ole ohuks riigi julgeolekule, peaks meenutama möödunudaastasi sündmusi Ida-Ukrainas. Eriti markantsena meenub juhtum, kus konflikti alguses maksid Venemaalt tulnud «separatistid» Ukraina piirivalvuritele altkäemaksu ühes piiripunktis ja sõitsid teise, mille pihta avasid Ukraina territooriumilt tule. Need piirivalvurid, keda tulistati, olid varem altkäemaksu võtmisest keeldunud.
Ja lõpuks liitlased. Kes tahab ennast ise kaitsta, seda aitavad ka teised. Kui me ise usume enda suutlikkusse, siis on see ka märk teistele. Mitte iga riik ei saa olla positsioonis, kus ta kuulub maailma võimsaimasse sõjalisse blokki. Hiljuti avaldatud andmete põhjal on ainuüksi USA sõjalised kulutused seitse korda suuremad kui Venemaal. Samade andmete alusel on Venemaa sõjalised kulutused samas suurusjärgus Saudi Araabiaga. Kui mõelda selles kategoorias, siis ehk ei tundu kõik see enam nii hirmus.
Kokkuvõtteks tuleb öelda, et Eesti positsioon on julgeoleku kontekstis parem kui enamikul riikidel maailmas, ning kindlasti ei ole võimalik rakendada Eesti suunal sarnast stsenaariumi, nagu seda tehti Krimmis. Meie kaitsetahe ja toimiv riik ning meid toetavad liitlased moodustavad kokku sümbioosi, kus ründaja ei saa õnnestuda.