Ukraina lipu värvides plakatid

FOTO: SCANPIX

Eesti keele ja kultuuri lektor Lvivi Ülikoolis Riina Roasto kirjutab Postimehe arvamusportaalis patriotismi levikust Lääne-Ukrainas ja sellest, kuidas paljud ukrainlased süüdistavad korruptsioonis riiki ja ei mõista, et muutus paremuse poole saab alguse neist endist.

Jalutan läbi Ivan Franko pargi ja mind kõnetavad kaks naist, küsides kas mul on hetk aega. Arvates esiti, et tegu on jumalakuulutajatega mõnest sektist, vabandan end välja harjumuspärase pisivalega, et ma ei mõista ukraina keelt. «Ahsoo, sellest pole midagi,» kostavad nemad, «tahtsime teile lihtsalt midagi kinkida,» ning nad ulatavad mulle väikese sinikollase lindi. Sääraseid väikeseid lipukesi on Lääne-Ukrainas viimasel aastal ääretult populaarne koti küljes kanda.

FOTO: THOMAS PETER/REUTERS

Sinise ja kollase, aga ka Paremsektori punase ja musta kombinatsiooni näeb Lääne-Ukrainas igal pool. Lisaks lipukestele, mida inimesed peale koti ka akendele, autode ja muude erinevate asjade külge riputavad, võib sinikollaseks või punamusta värvituna leida pikemata veel kõikvõimalikke esemeid ja objekte: märkmikke, pastakaid, tasse, juuksekumme, T-särke, rahakotte, tänavaposte, bussipeatusi, rõdusid ja palju muud – ukrainlaste fantaasia on elav. Salvrätikud kohvikute laudadel on kokku sätitud sinisest ja kollasest, punasest ja mustast. Sinisest ja kollasest ning punasest ja mustast on baarides kokku segatud kahevärvilised kokteilid, ning kui linnast välja sõita, näeb külades samades värvides aiaväravaid ja -pinke.

Pärast Maidani ning ajast, mil idas käib sõda, on need kaks värvikombinatsiooni saanud ukrainlaste jaoks olulisemaks kui kunagi varem. Sinine ja kollane – see on Venemaast sõltumatu Ukraina. Paremsektori punane ja must – demokraatia, uus ja parem süsteem ja riigikord. See on tee, mis kord peab viima ukrainlased Euroopasse.

Oleks see aga vaid nii lihtne. Eelmisel nädalavahetusel võtsin juhuslikult minagi ette tee Euroopasse – sõitsin nimelt Lvivist Krakovisse. Kui kohaliku juhiga mööda konarlikke teid Poola piiri suunas loksusime ning juba nii mõnestki sinikollasest või punamustast bussipeatusest mööda olime sõitnud, võtsin sama teema üles.

Tahetakse muutusi

FOTO: DOMINIQUE FAGET/AFP

Mees ohkas: «Jah, ukrainlased on siin praegu väga rahvusmeelsed. Tahavad muutusi. Aga ma olen kindel, et seesama inimene, kes bussipeatuse ära värvis, viskas pärast pintsli ja värvipoti sinnasamasse kõrvale võssa ning mõtles siis pahaselt, miks Ukrainas kõik nii räpane on. Pärast pidas kusagil sõpradega pidu, sõitis purjus peaga autoga koju ja kui miilits kinni pidas, andis pistist. Järgmisel päeval uut bussipeatust üle värvides kirus aga korruptsiooni. Inimesed arvavad, et kõik on riigi ja süsteemi süü. Nad ei mõista, et mitte miski siin riigis ei muutu, kui nad ise ei muutu.»

Autojuhi sõnad ei tulnud mulle tegelikult üllatusena. Sellest räägitakse palju ja olen seda kogu siin elatud aja jooksul ka ise näinud. Ülikoolis ostavad õpilased endiselt õppejõu käest hindeid. See on nõnda tavaline, et ma ei tea oma tutvusringkonnas ainsatki ukrainlast, kes seda vähemalt kordki tudengipõlves teinud ei oleks.

Osadel õppejõududel on selleks puhuks valmis tehtud isegi hinnakiri, kus on ära märgitud, kui palju maksab viis, kui palju neli ja kui palju tuleb välja käia näiteks kolme eest. Kui eksamil põruda ei taha – ja kohustuslikest ainetest ei saa keegi endale läbikukkumist lubada –, tuuluta aga lahkesti rahakotti. Ülikooli palgad on sedavõrd madalad, et osad õppejõud vaat et ainult «tänu» altkäemaksule ära elavadki. Kõige krõbedamad hinnad on muide õigusteaduskonnas, millega seoses meenub mulle mõne aja tagune seik, kui vestlesin põgusalt ühe tuttava tuttavaga, kes töötas kohtunikuna. Mõistagi rääkisime Ukraina elust ja tema tööst. Kohtunik teatas: «Juhtumi võidab see, kes rohkem maksab. Nii lihtne see ongi.»

FOTO: MAX VETROV/AFP

Autojuht, kellega Krakovi poole teel olin, oli juba mõnda aega vaikinud. Põrutasime kogemata läbi järjekordse piraka augu. «Ukraina pool on jube katkine tee. Poolas läheb paremaks,» teatas ta, otsekui teemat vahetades.

Kui pühapäeva õhtul tagasi Ukrainasse jõudsin, läksin džässibaari kontserdile. Laudadel ilutsesid sinised ja kollased, punased ja mustad salvrätikuid, nagu ikka. Rahvast oli üllatavalt palju, kontserdikuulajad lõbusad. Kui bänd esinemise lõpetas, hakkas rahvas kui ühest suust ülemeelikult laulma: «Putin huilo, la-la-la-la-la-la-la-laaa, la-la-la-la-la-la-laaa, Putin...» Söakamad tõusid isegi toolidele püsti.

Huumorimeel pole vähemalt lääneukrainlastel küll kuhugi kadunud. Või on see naer läbi pisarate. Just sel hetkel meenus mulle see sinikollane lindike, mille mulle kaks naist Ivan Franko pargis kinkisid. Hiljem koju jõudes sõlmin selle enda koti külge ka, otsustasin. Algus on vähemalt tehtud.