Häli Tarum: koalitsioonilepe – kes kannab meie eest hoolt, kui vanaks jääme?

Häli Tarum Foto: Erakogu

2013. aastal pidasid 100 tööealist eestimaalast üleval 27 vanemaealist. 2060 aastal on iga 100 tööealise inimese kohta Eestis juba 55 pensionäri. Need numbrid näitavad, et rahvastiku vananemine ja sellest tulenev koormus sotsiaalkaitsesüsteemile on aktuaalne probleem, mis iseenesest ei lahene, kirjutab Tartu Ülikooli sotsioloogia eriala doktorant Häli Tarum.

Seetõttu võiks ka demograafiliste protsessidega kursisolija vähe tähelepanelikumalt värskelt valminud koalitsioonilepet sirvida. Kas ametisse astuval valitsusel on visioon, kuidas aastatega suureneva eakate grupi eest tulevikus hoolt kandma hakatakse? Kas sellele probleemile on üldse tähelepanu pööratud?

Praeguse süsteemi jätkumisel probleemi justkui polegi. Perekonnaseaduse kohaselt on kõik Eesti elanikud kohustatud hooldama oma abikaasat ja vanemaid, kui nad vanemas eas ei peaks enam hakkama saama. Selle regulatsiooni tulemusel moodustasid sotsiaalministeeriumi poolt tellitud eakate hoolekande rahastamismudeli uuringu kohaselt 2007. aastal kõigi hooldusvajadusega eakate eest hoolt kandjatest  85 protsenti perekonnaliikmed ehk omastehooldajad ning 15 protsenti hooldusvajadusest rahuldati läbi formaalsete teenuste.

Rahastamissüsteem pole jätkusuutlik

Samuti rõhutatakse uuringus, et aastatel 2007-2008 olid 38 protsenti kõigist 65-aastastest ja vanematest inimestest hooldusvajadusega. Vale oleks arvata, et hooldusvajadus vanemaealiste seas aastatega vähenenud on. Kuigi juba 2009. aastal jõudis nimetatud uuring järeldusele, et senine eakate hoolekande rahastamissüsteem ei ole jätkusuutlik, siis pole vahepealsed valitsused eakate hoolekandes olulisi muudatusi teinud.

Enam on tähelepanu pälvinud väikelaste vanemate raskused töö ja pereelu ühitada, kuid vanemate hooldamisest tulenev hoolduskoormus seab samuti keerulisse olukorda nii nende lapsed kui teised pereliikmed, kes olude sunnil ise tihtipeale tööturult lahkuvad. Kui jätkusuutlik on aga taoline lahendus olukorras, kus eakate arv aastast aastasse suureneb, samal ajal, kui tööturule on appi vaja üha enam töökäsi?

Kolmikliit on valminud koalitsioonileppes vanemaealistele loonud omaette peatüki «pensionid ja eakad». Värske koalitsioon keskendub vananemisest ja eakatest rääkides poliitilisele retoorikale kohaselt pensionite tõstmisele - raha juurde lubamine on valijale kõige arusaadavam sõnum. Samas on küsitav, mis kasu on paarkümmend eurot kõrgemast pensionist, kui pole valikut, kes, kuidas, millistest vahenditest ja mille või kelle arvel vanainimest hooldab.

Või on tegemist omamoodi sündimust soodustava poliitilise meetmega, mis motiveerib tänaseid noori rohkem lapsi saama, sellega oma vanaduspõlve kindlustades? Kuigi eakatele suunatud peatükk ei pööra tähelepanu nende hoolekandele, siis tasub seda probleemi puudutavaid lahendusi teiste punktide alt otsida.

Kaks sihtgruppi

Eraldi peatükina tuuakse koalitsioonileppes välja «puuetega inimeste ja nende hooldajate kaitse». Seega nähakse puuetega inimesi ja vanemaealisi eraldi poliitika sihtgruppidena. Samas jäetakse tähelepanuta, et vanemaealistest iga kolmas on statistikaameti kohaselt puudega inimene ning kõigist puuetega inimestest omakorda 56 protsenti moodustavad 63-aastased ja vanemad. Seega ei ole puue ainult miski, mis sünnipäraselt inimesega kaasas, vaid sagedane vananemise kaasnäht. 

Puudega inimestele vaadatakse justkui marginaalsele ühiskonnagrupile, kellega tavalistel inimestel kokkupuude puudub. Tegelikult võivad puuetega inimesteks ühel hetkel saada nii meie vanemad kui ka elukaaslased, kes vananemisega kaasnevate vaeguste tõttu enam iseseisvalt hakkama ei saa. Nii hõlmavad puuetega inimeste probleemid suures osas ka eakaid ja nende hoolekande valdkonda, mistõttu tasub ka neil, keda puuetega inimeste temaatika hetkel ei puuduta, eakate hoolekande arengusuundi tähelepanelikult jälgida.  

Kuigi koalitsioonileppes on peatüki nimes puuetega inimeste hooldajad ehk pereliikmed mainitud, siis konkreetseid lubadusi jagatakse vaid puuetega laste vanematele. Eakaid ja nende hooldajaid puudutab kõige enam punkt: «…peame õigeks  isiklike abistajate süsteemi ning koduhoolduse arendamist selleks, et erivajadustega inimesed tuleksid oma eluga ise toime». Rõhutamist vajavad sõnad «peame õigeks», millega viidatakse pigem koalitsioonileppe autorite isiklikele väärtustele, kuid kas sellise nn lubaduse peale ka midagi tegelikult muutuma hakkab, on küsitav.

Koduhooldus

Eakate hoolekandes on koduhoolduse arendamise teema juba aastatepikkune. Koduhooldust avahoolduse mõttes, kus eakale inimesele igapäevatoimingutega hakkamasaamiseks vajalikke teenuseid pakutakse tema enda kodus, mitte hooldekodus, peetakse tuleviku suunaks. Seda on väljendatud nii Euroopa Liidu poliitikates kui ka sotsiaalministeeriumi arengudokumentides. Nii sisaldas ka eelmise vahevalitsuse koalitsioonilepe lubadust: «Alustame hooldusteenuste kvaliteedi parandamise reformi eesmärgiga tagada igale tuge vajavale eakale inimesele heal tasemel kodune hooldusteenus.»

Seega oli eelmine valitsus oma lubadustes julgem, koduhooldust mitte ainult ei peetud õigeks nagu praeguses koalitsioonileppes, vaid lubati pakkuda kõigile neile, kel seda vaja. Praktikas tähendas see seda, et Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest eraldati aastateks 2014-2020 11 miljonit eurot selleks, et pakkuda eakatele, erivajadustega ja toimetulekuraskustega inimestele ja nende pereliikmetele töölesaamist toetavaid hoolekandeteenuseid.

Lähemal uurimisel selgub, et meetme alt pakutakse järgneval kuuel aastal käega katsutavaid hoolekandeteenuseid 3330 inimesele, sealhulgas peale vanemaealiste ka erivajadustega lastele ja toimetulekurasksutes tööealistele. Reformist on siinkohal kohatu rääkida, sest taolised teenuste mahud ei vähenda kindlasti pereliikmete hoolduskoormust.

Tegelikust eakatele suunatud hoolekandeteenuste olukorrast annab parema ülevaate eelmisel aastal valminud riigikontrolli audit, mille kohaselt on eakate arv aastatel 2002-2012 hooldekodudes kasvanud 80 protsenti, samal ajal kui koduhooldusteenust saanud eakate hulk on samal perioodil tõusnud vaid 10 protsenti. Seega on kohalikud omavalitsused eakatele suunatud teenuste arendamisel eelistanud hooldekodusid ehk institutsioonis hooldamist koduhooldusteenustele ehk eaka hooldamisele tema enda kodus – tegelikud arengud on olnud arengudokumentidele ja poliitilisele retoorikale vastupidised.

Siinjuures tulebki mõista, et kõiki hooldusvajadusega eakaid ei saa ega peagi nende enda kodus hooldama. See ei pruugi nende elukvaliteeti silmas pidades alati kõige parem lahendus olla. Hoolekandeteenused võiksid pakkuda valikuid, mis ühelt poolt tagaksid eakale parima elukvaliteedi ja teiselt poolt toetaksid tema pereliikmete aktiivset osalemist tööturul.

Seega tuleb tõdeda, et nii nagu eelnevatel, puudub ka uuel valitsusel visioon, kuhu suunda eakate hoolekandega liigutakse. Kohalikud omavalitsused pole senise finantseerimise juures võimelised ise omastehooldajatele langevat hoolduskoormust formaalsete teenuste pakkumisega vähendama. Toetatakse vaid eakaid, kellel lähedased puuduvad ehk pole võimalik panna mõnda pereliiget oma eaka eest hoolt kanda.

Euroopa Sotsiaalfondi vahendite laiali jaotamine erinevate sihtgruppide vahel teenib küll õilsat eesmärki, kuid selle tegemist suurema visiooni puudumiseta ei saa pidada kõige otstarbekamaks. Kuigi vanemaealiste ja seetõttu ka hooldust vajavate inimeste hulk aastast aastasse suureneb, ei ole meil endiselt visiooni, kuidas selle probleemiga tegeleda nii, et hoolduskoormuse tulemusena eakate inimeste lähedased tööturult ei lahkuks.