Pille Liblik: õppekoormus peab olema ühtlaselt ja mõistlikult jagatud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arutelu laste õpikoormuse teemal on igati kohane ning kahjuks vastab tõele, et õpilaste pikad koolipäevad, iseäranis aga koduste ülesannete suur maht ei pruugi jätta piisavalt aega puhkuseks või huvitegevuseks, kirjutab haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja Pille Liblik Postimehe arvamusportaalis.
Samas ei ole õpilaste koormus ning selle vähendamine ainult kooliaasta pikkuse küsimus. Esiteks ei garanteeri see lühemaid koolipäevi – kaks nädalat pikem kooliaasta vähendaks iganädalast koormust vaid ühe 45-minutilise koolitunni võrra. Teiseks on õpikoormuse vähendamiseks ka muid võimalusi, mida koolides paraku veel liiga vähe kasutatakse.
Seadus ütleb, et õppepäevi on aastas vähemalt 175 ning põhikoolide ja gümnaasiumide lõpuklassides lausa kümne võrra rohkem – 185. Juba paar aastat on koolidel võimalus leppida kokku üldisest eripärastes vaheaegades. Üldised vaheajad kehtestab minister, kuid hoolekogu heakskiidul võib koolipidaja kehtestada neist erinevad koolivaheajad. Peaasi, et aasta jooksul on vähemalt neli vaheaega, mis kestavad kokku vähemalt 12 nädalat. Suvevaheaeg ei tohi olla lühem kui kaheksa järjestikust nädalat ning põhikooliõpilaste suvevaheaeg peab kindlasti kestma vähemalt kümme järjestikust nädalat.
Õppekoormus peab olema ühtlaselt ja mõistlikult jagatud kogu õppeaasta vältel. Ei saa olla nii, et 175 koolipäeva koos kodutööde ja huvitegevusega on määratu pikad lootuses, et küll koolivaheajal puhatakse välja. Iga päev peab õpilane saama kooli tulla värske peaga ja puhanult.
Koolidel on palju võimalusi koolipäevade planeerimiseks nii, et see noori ebamõistlikult ei koormaks. Näiteks võib õppeaineid jagada teatud ajale aastas ehk korraldada perioodõpet, mis tähendab, et õpilane ei pea samal ajal õppima väga palju erinevaid õppeaineid. Samuti võib kasutada üldõpetuslikku ehk teemapõhist õpet – see tähendab, et ainetunde ei eristata, vaid keskendutakse korraga ühe konkreetse teema õppimisele, seostades seda erinevate valdkondadega.
Kool võib muuta kohustuslike õppeainete nimistut, sealhulgas liita ning kujundada ümber õppeaineid ja muuta tunnijaotusplaani. Eeldus on ainult see, et õpilased saavutavad kõik pädevused, mida õppekava nõuab. Sama eesmärgini on võimalik minna eri radu pidi ning teada-tuntud viis ei pruugi olla sugugi kõige lapsesõbralikum. Oluline on, et see kõik peab olema kirjeldatud kooli õppekavas ning kooli õppekorralduse eripäradest teavitataks õpilasi ja nende vanemaid.
Kooliaasta pikendamine väärib arutelu, kui lisanduvate päevade arvelt tehakse rohkem õppekäike, projektõpet, õuesõpet ja muid rohkem aeganõudvaid tegevusi, mis tõstaksid noore huvi ning motivatsiooni õppida.