Vene sõdur 11. märtsil 1999. aastal Tšetšeenias

FOTO: SCANPIX

Käesoleva aasta aprilli alguses oli väike juubel, mida ülevenemaaline riiklik tele- ja raadiokompanii (VGTRK) ja ülejäänud Ostankino miskipärast ei pannud tähele: tšetšeeni küla Samaški hävitamisest möödus kakskümmend aastat.

Sellest kuriteost on olemas ühingu Memorial detailne ettekanne.

Relvituid inimesi, sealhulgas naisi, tapeti miinipildujaist ja rasketehnikaga, tulistati surnuks hoovides ja hukati granaatidega. Laibad visati põlenud majadesse, valati bensiiniga üle ja süüdati.

Vene võimud loomulikult valetasid ja hämasid tunnistusi andes. Otseses vales ja desinformatsioonis olid osalised - lisaks massimõrvas vahetult osalenud sõjaväelastele - duuma komisjoni esimees Govoruhhin ja asepeaminister Soskovets ja paljud teised.

Kõige noorem Samaškis hukkunu oli 15- ja kõige vanem 96-aastane. 103 inimest - vaid need on tuvastatud. Lisage siia tundmatuseni põlenud (aga kuriteo varjamiseks kasutati leegihetjaid: portselan sulas, ent selleks on vaja enam kui tuhandet kraadi), lisage teadmata kadunud - tähendab lihtsalt surnuks piinatud...

Kogusummas on see üpris lähedane Hatõni numbritele.

Ja ka motiivid olid täpselt samad - kollektiivse karistuse põhimõte: seal valgevene partisanide eest, siin «Dudajevi omade» eest...

See ongi meie Hatõn.

«Meie» ses mõttes, millises Hatõn oli hitlerlik.

Ainult et mõrtsukaist pole ühtegi karistatud, aga paljusid on... autasustatud.

Nii elamegi – maal, kus ei omandata õppetunde ega karistata mõrtsukaid.

Hatõni paralleel viib mitmete mõlgutusteni.

Mille nimel seda kõike tehti? Eelmise sõja vallandas rassist, kes oli seestunud maailma üle valitsemise ideest - mille nimel peeti meie sõda?

Vastus, kaine kalkulatsiooni tulemusena, osutub täiesti «novorossistlikuks»: jah, Kremli reitingu tõstmise nimel, mis hädasti vajas lollikindlat patriootlikku temaatikat, ja - isikliku «füüri» nimel.

Esimene õhurünnak Groznõile anti, räägitakse, Sberbanki osakonna pihta, kus hoiti võltsitud Tšetšeeni obligatsioone...

Kui sõja hooratas hakkas tõeliselt pöörlema, voolas verd jõgedena ning linnadele langesid vaakumpommid – siiski, häda ohvitserile, kes lõhkas naftareservuaari või -juhtme!

See oli sõdivatele pooltele ühine.

Eelkõige Nemtsov peatas Tšetšeenia sõja

Jutustasin juba oma raamatus ümber loo, mida jagas mulle aastaid hiljem üks tuttav pankur... See lugu räägib ärikõnelustest, mis toimusid samal ajal ühes suures Moskva pangas, mis oli orienteeritud naftandusele. Kõrgeid läbirääkivaid pooli oli viis ja osalejate koosseis on kõik, mida teil on tarvis teada esimesest Tšetšeenia sõjast:

- seesama pankur, kes oli kohakaasluse alusel juut;

- vene «seaduslik varas»;

- Tšetšeeni välikomandör;

- FSB kindral ja

- Vene Föderatsiooni peaprokuröri abi.

Nad said suurepäraselt läbiräägitud.

Oh kui seotud on ajalooliste süžeede niidikesed...

Kes oli meil tol ajal naftaäri kuningas? Berezovski.

Aga kes peatas selle sõja? Eelkõige Nemtsov.

Boriss Nemtsov

FOTO: SCANPIX

Seesama Nemtsov, kes võitles selle eest, et Brerezovski kaotaks kontrolli nafta üle...

Seesama Nemtsov, keda süüdistati hiljem selles, justnagu oleks ta heitlikel üheksakümnendatel Berezovskiga koos riigi tagant varastanud!

Süüdistati - sellesama Putini poolt, kes neil samadel üheksakümnendatel istus Berezovskil rinnataskus, toitus oligarhi laualt pudenevatest palukestest ja täitis hiljem väga räpaseid ülesandeid - nagu Kremli vargaid ohustava prokuröriga seotud pornofilmi lekitamine VGTRK-le...

Seesama Putin troonib siin juba viisteist aastat - võideldes «heitlike üheksakümnendatega» ning tõstes Venemaad põlvedelt - ja me näeme selle harjutuse tulemusi.

Nende tulemuste puhul on kõige kurvem see, et protsess, tervikuna, rahuldab elanikkonda...

Ja ei saa ju öelda, et ma oleksin ses tekstis avastanud mingi Ameerika. Kõik asjad on üldteada - noh, vähemalt, täiesti kättesaadavad internetiajastu austatud publikule... Ei saa isegi ajada selle kurikuulsa «me ei teadnud» kaela - nagu Novotšerkasski ja GULAGi puhul...

See käib omandamata õppetundide küsimuse juurde.

Me oleme, kahtlemata, ainulaadne rahvus. Rahvus, kel lihtsalt pole mingitki seost oma isikliku ajalooga. Mitte selleks, et matta tapetuid, mitte selleks, et karistada mõrvareid. Ja Nemtsovi isikus said selles kontekstis kokku ootamatult paljud niidid...

Noor asepeaminister, presidendi lemmik, tõi siis Kremli seinte vahele miljon allkirja, mis toetasid kuritegeliku sõja lõpetamist. Vanaisa, nagu kutsus Jeltsinit tema õukond, ägedat loomust arvestades riskis Nemtsov kahtlemata oma ametialase karjääriga.

Ent ta peatas selle sõja - tema seal hulgas!

Ja selge tšetšeeni jälg tema mõrvas on... järjekordne põhjus jahtuda ajaloolise tuule käes.