Võrkpall tuleb vähemalt järgmiseks aastaks kuulutada Eestis eelistatud spordialaks. Teiste pallimängualade esindajad võivad kadestada või tunda hinges ebaõiglust, kuid võrkpalli Eesti koondist peab riik toetama tavapärasest suuremate summadega. Jõudsid nad ju tiitlivõistluste finaalturniirile teist tsüklit järjest ning see ei ole enam juhus – järelikult on tegemist Eesti pallimängude paraadalaga.
Tuleva aasta suve lõpus toimuvaks EM-finaalturniiriks valmistudes vajavad võrkpallurid tugevaid kontrollmänge – ideaalselt sobiks selleks Euroopa liiga – ning võimalusi korraldada heades tingimustes ja tasemel taastumisvõimalustega treeninglaagreid. Kõik see nõuab raha ning mitte sugugi väikest raha. Ilmselge, et oma tavalisest eelarvest pole võrkpalliliidul võimalik vajalikku summat näpistada ning tulemuste poolest tugev alaliit vajab tuge.
Lähiajalugu on näidanud, et Eesti riik pole suutnud pallimängude edu vääriliselt hinnata. Ilmekas näide on sellesama võrkpallikoondise raskused eelmiseks finaalturniiriks valmistumisel, kui riigiisade poole saadetud abipalvete peale sülitati neile sisuliselt näkku. Mullu aprillis esines peaminister Andrus Ansip oma ametisoleku aja ühe piinlikuma avaldusega, teatades, et sport pole riigi asi ning selle suuremahuline toetamine on totalitaarse riigi tunnus. Lähiajal on näha, kas võrkpalliliidu juhatusse kuuluv minister Hanno Pevkur suudab panna parteikaaslasest peaministri suhtumist muutma.
Tekkinud olukorras on oma süü ka spordialaliitudel ja Eesti Olümpiakomiteel – normaalsete otsuste korral ei peakski võrkpallurid riigiisade kintsu kraapima. EOK juurde on küll loodud pallimängude töörühm, ent sisulist kasu pole sellest tõusnud. Endiselt puudub süsteem, kuidas jõuda olukorrani, kus tiitlivõistluse finaalturniirile pääsemine poleks oma kulukuse tõttu edukatele karistuseks, vaid EOK rahakotis oleks omaette vahendid nende ettevalmistuse toetuseks.
Sama arusaamatu on EOK tippjuhtide suhtumine. Jääb mulje, et üksikaladest lähtuva süsteemi loojad ja kummardajad pole siiani jõudnud arusaamisele, et pallimängus Euroopa 16 parema hulka pääsemine ei võrdu näiteks naiste kettaheite 16. kohaga. Kuivadel numbritel pole siin kohta – küsimus on sõela tiheduses, emotsioonides ning selles, kuidas üks või teine saavutus mõjub riigi mainele.
Võrkpalluritest on saamas Eesti kui spordiriigi üks visiitkaarte. Viimane aeg on neid ka teenete järgi toetada.