/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Pedofiilias süüdi mõistetud mehe firma õpetas selliste nimedega aineid, mis on juba aastasadu olnud ühemõtteliselt ebateaduse tunnuseks, kirjutab Marti Aavik. Pettus on alati pettus, aga psüühikahäirega vaeste inimeste käest umbluu eest suure raha võtmine on veel eriti alatu tegevus.
Kohtus süüdi mõistetud pedofiil, kellest kirjutas tänases Postimehes Nils Niitra, on aastaid esinenud psühholoogina, mida ta (suurima tõenäosusega) tegelikult pole. Kui inimene oleks seda eriala mõnes tõsiseltvõetavas õppeasutuses õppinud, siis poleks tal ju tarvis vehkida diplomivabrikute ja sisuliselt olematute asutuste tunnistustega.
Selle pedofiili ohvri kaitsmiseks oleme otsustanud, et ei avalda andmeid, mis võimaldaks kergelt isikuid tuvastada – seepärast ei saa ma teile ka tema firma õppekavast sõnasõnalisi näiteid tuua, aga … Seal õpetatakse päris pööraste nimedega aineid. Kui oma silmaga ei näeks, siis oleks tõesti raske uskuda, et keegi paneb tõsimeeli 21. sajandil ja haritud Eestis ainetele nimesid kasutades sõnu, mis on juba aastasadu olnud ühemõtteliselt ebateaduse ja umbluu tunnuseks. Ja mis veel pöörasem, et inimesed maksavad selliste koolituste eest tuhandeid ja tuhandeid eurosid.
Ei tunne isegi psüühikahäirete nimesid…
Ei vasta tõele, et keegi pole jagatava õpetuse sisu kahtluse alla seadnud. Seda on tehtud korduvalt. Mulle on muuhulgas refereeritud haridusministeeriumi ekspertiisikomisjoni otsust, mis tõi üksipulgi välja hinnatava õppekava puudused ja küsitavused ning tegi ettepaneku, et «ilmakuulsa professori» firmale ei antaks tööalase koolituse andmise luba. Muuhulgas on õppekavas vigu, mis panevad kahtlema, kas sealsed õpetuse andjad on üldse lugenud nende autorite töid, millele nad väidavad end tuginevat. Rääkimata mõistelisest segadusest – õppekava koostajad ei tunne isegi psüühikahäirete nimesid. Ja nii edasi… Psühholoogide väärika teadusala ja inimesi abistavate ametitega pole sel kõigel peale ise võetud nime midagi ühist.
Šarlatanide «koolitused» ei ole odavad
Aastaid tagasi oli mul selle «ilmakuulsa professori» koolitusega põgus kokkupuude. Nimelt rentis see mees oma tegevuseks, millele ma ei leia paremat nime kui etendus, saali majas, kus ma parajasti tegutsesin. Kuigi kutsuti tasuta osalema, ei saanud ma tol hetkel aega raisata millelegi, mis juba nime järgi tundus paras umbluu. Küll aga piilusin seda tegevust natuke ja rääkisin terve hulga osalejatega juttu. Küsisin, et miks nad seal on? Absoluutne enamik neist olid üle neljakümneaastased naised, kellest mitmed rääkisid mulle täiesti omal initsiatiivil oma psüühikahädadest ja sellest, kuidas nad mööda sarnaste tegelaste üritusi rändavad.
Šarlatanide «koolitused» ei ole sugugi odavad. Kroonilise depressiooni või mõne veel rängema häda käes vaevlejad ei ole tavaliselt jõukad inimesed, sest häda häirib ju ka võimalusi karjääri teha ja hästi teenida. Psüühiline valu on aga nii suur, et inimene haarab igast õlekõrrest. Loodab, maksab, loodab ja maksab veel.
Maailmas ja Eestiski on levinud ka see, et umbluutajad «õpetavad välja» endasarnaseid. Nõidade koolituse lõpetaja ei oska küll ise nõiduda, aga mis siis: teda on õpetatud järgmisi algajaid nõidu õpetama.
Pettus on alati pettus, aga minu meelest on psüühikahäirega vaeste inimeste käest raha sisuliselt välja petmine veel eriti alatu tegevus. Inimene kulutab ära nii aja kui raha, mida ta võiks kasutada tõenduspõhise professionaalse abi saamiseks.