Edward Lucas

FOTO: Pm

Tšillipipar ei ole eesti köögile omane. Aga see on aidanud mõned Eesti silmapaistvad pojad ja tütred Economisti toimetuses kuulsaks teha.


Peaksin alustama selgitusest, et entusiasm kõige Eestiga seotud suhtes ei ole minu ainus veidrus. Selle kõrval tunnen fanaatilist huvi raudteede, kriketi ja vürtsika toidu vastu. Käime õega sageli Londoni restoranis, mis kannab nime Hot Stuff, ning jõulude ajal ja sünnipäevadel kingime teineteisele kastmepudeleid, mille peale on kirjutatud näiteks Wild Dog või Liquid Fire.

Me ei kavatse küll õega kuidagi tõemeeli rivaalitseda, aga natuke võistlemist lisab siiski elule vürtsi. Niisiis, kui ta hakkas oma aias tšillit kasvatama, otsustasin kasvatada oma kontoris veel suuremad ja paremad.

Peagi olid mul olemas kompostiga täidetud kast (töökaaslase kasutamata paberikast) ning paar tosinat pisikest rohelist võsu. «Kuidas sa neid nimetama hakkad?» küsis üks töökaaslane.

Nalja pärast vastasin: «Nad on kõik kuulsad eestlased.» Siis mõtlesin: «Aga miks mitte?» Hakkasin täiesti juhuslikus järjekorras kirja panema eestlaste nimesid, keda ma imetlen ja keda tahaksin kontoris enda seltsis näha.

Otto Tief. Jaan Tõnisson. Jüri Kukk, kelle eest kirjutas mu ema, Amnesty Internationali raudne toetaja, palvekirju. Veel mõned vastupanukangelased, näiteks August Sabbe ja Alfons Rebane.

Aili Jürgenson ja Ageeda Paavel, teismelised tüdrukud, kes lasksid õhku esimese Nõukogude sõjamälestusmärgi Tallinnas ja saadeti Siberisse. Kristjan Palusalu, suur sõjaeelne maadleja (kes mõne väite kohaselt olevat salakavalalt valitud praeguse pronkssõduri modelliks).

Siis minu lemmikkirjanikud: Lydia Koidula, Betti Alver, Kross ja Kaplinski. Uurisin eestlasi, kes on kantud postmarkidele ja kellele on püstitatud avalikke mälestusmärke. Nii lisasin Kreutz­waldi, Jakobsoni, Jakob Hurda ja veel mõne sõjaeelse poliitiku.

Leidsin, et kõik sõjaeelse vabariigi riigipead väärivad äramainimist. Lisasin kaks kõige enam muljet avaldanud eestlast, kellega ma olen kohtunud: Ernst Jaakson ja Lennart Meri. Puudus veel ainult «inglise sidemees» (Rebane ei lähe arvesse).

Minu valik langes Gert Helbemäele. Ma ei usu hästi, et temast oleksid kuulnud just kuigi paljud tänapäeva eestlased, aga enne oma surma 1974. aastal oli ta Suurbritannia eesti pagulaste kirjanduslikus seltskonnas kahtlemata juhtiv tegelane.

Ostsin juurde kaste, potte ja silte ning hakkasin istikuid mulda torkama. Väljamõtlemine, kuidas nad aknalauale seada, võttis üllatavalt kaua aega. Algul püüdsin rakendada loogikat: kõik poliitvangid siia, sõjaeelsed poliitikud sinna, XIX sajandi kirjanikud sellesse nurka, XX sajandi omad tollesse ja nii edasi.

Aga peagi kerkisid pähe kelmikamad mõtted. Miks mitte panna Koidula kokku Kreutzwaldiga? Nende tegelik kirjavahetuslik suhe äpardus nii traagiliselt (olin just äsja lõpetanud Madli Puhveli suurepärase raamatu selle kohta).

Siis tundus mulle, et oleks patuasi aegruumi piirid radikaalsemalt lõhkumata jätta. Leidsin, et märksa vahvam oleks panna Koidula kohtuma Betti Alveriga ja lasta Kreutzwaldil tundma õppida viimase aja kirjandushiiglasi Krossi ja Kaplinskit.

Sama käis poliitikute kohta. Algul olin seadnud nad lihtsalt tegeliku kronoloogia järgi. Aga palju huvitavam tundus olevat panna Ernst Jaakson ja Konstantin Päts kokku. Koostasin «sõjakangelaste» kasti, kus Sabbe, Laidoner ja Rebane võisid üksteisele oma lugusid pajatada.

Ma ei suutnud otsustada, mida hakata peale Lennartiga: ta sobis kõikjale ja kuhu ma ka teda ei kaalunud panna, oli ikka kahju, et ta ei saa teistega kokku puutuda. Lõpuks pidasin paremaks panna ta kokku Tammsaare ja Jakobsoniga: tema oli kindlasti õige mees neile selgitama, mis on toimunud pärast nende surma.

Kulutasin hulk aega selgitamisele, kas mõningad inimesed on tegelikus elus kokku puutunud või mitte. Kas näiteks Rebane ja Laidoner tundsid teineteist? Millised olid Ernst Jaaksoni suhted Rebasega?

Kõige selle käigus läks mul lootusetult sassi, milline tšilli on milline. Sortidest olid seal esindatud Scotch Bonnet, Habanero ja isegi maailma teravaim tšilli Dorset Naga (see on nii vürtsikas, et on ainuke toiduaine, mida Briti supermarketis ei saa osta nooremad kui kuueteistkümneaastased).

Siis juhtus midagi päris kummalist. Minu kolleegid on suhtunud väga kannatlikult mu elevusse Eesti saavutuste üle. Me kirjutame Eestist, kui on millestki kirjutada (ja sealjuures kõigest, alates eurost kuni heade korruptsioonivastaste tulemuste, ühtlase tulumaksu, e-valitsuse ja isegi küberkaitseni).

Toetame kindlalt Eesti seisukohti keele ja kodakondsuse küsimustes. Mul õnnestus mõne aasta eest saada jõulunumbrisse sisse isegi kolm lehekülge soomeugri keelte grammatika kohta.

Me kirjutasime Lennart Merile pika järelehüüde. Kuid töökaaslased on alati olnud selle teema suhtes viisakalt eemalolevad. Kui hakkan asutusepeol kõnelema Eestist, avastan tavaliselt peagi, et mind kuulavad vaid kaks potitaime ja praktikant.

Aga minu taimed muutsid kõike. Mu töökoht on köögi kõrval, nii et sealt astub läbi palju inimesi, teiste seas ka kaardimeistreid, küljendajaid, faktikontrollijaid ja teisi ajakirjanikke, kes tulevad arutama väljaande rahvusvahelise sektsiooni asju (selle toimetamine on nüüd minu põhitöö, Ida-Euroopa veel vaid kõrvalise tähtsusega).

Paljud neist, nii praktikandid kui ka isegi mu ülemused, hakkasid pärima siltidel näha olevate nimede kohta. Jagasin seletusi suure rõõmuga.

Nende reaktsioon oli vapustav. Üks asi on teada umbmääraselt kommunismi jubedustest kuskil kaugel maal. Hoopis teine asi on seda oma silmadega näha. «Kas kõik eestlased saadeti Gulagi?» küsis üks töökaaslane, kui olin lühidalt rääkinud Pätsi, Laidoneri ja Meri saatusest.

Kui kolleegid hakkasid üha enam küsimusi esitama, panin kokku mõned lühielulood ja varustasin need pildimaterjaliga, püüdes leida veel midagi, mis huvi ärataks. Üks Iraagile spetsialiseerunud kolleeg kikitas hoolsalt kõrvu selle peale, kuidas Laidoner Rahvasteliidu volil märkis pärast Esimest maailmasõda maha Türgi idapiiri.

Taimed, mis olid saanud nime Siberisse saadetud inimeste järgi, paiknesid paremaks päikesevalguse nautimiseks aknale kõige lähemal. Et Jüri Kukk oli surnud sundtoitmise tõttu, jälgisin hoolega, et ma sellele taimele liiga paju vett ei annaks. Kummalisel kombel ei vastanud taimed eriti nimedele. Tammsaare, nagu sobiski kirjandusmaailma hiiglasele, oli ka oma botaanilises reinkarnatsioonis hiiglane.

Füüsise poolest oleks pidanud Kristjan Palusalu olema sama suur, aga tema jäi pisikeseks, kõhetuks ja igerikuks. Jüri Kukk seevastu oli suur ja jässakas, nagu ka Marie Under. Ants Piip ja Jakob Hurt keeldusid kategooriliselt kasvamast rohkem kui paar sentimeetrit.

Mõned külastajad hakkasid kaaluma mõtet hankida ka endale oma eestlane. Pärast tublit ümberistutamist suurematesse anumatesse oli aknalaud juba üsna rahvast täis. Ma tean, et eestlastele mass ei meeldi, nii et põhimõtteliselt tahtsingi neile rohkem ruumi tekitada.

Kuid raske oli neid ära anda. Algul ütlesin, et keegi, kes on ka tegelikus elus paguluses olnud, ei peaks minu juurest lahkuma. Kodumaa ühekordsest kaotamisest piisab enam kui küllalt. Eriti suur nõudlus valitses naisluuletajate järele.

Peatoimetaja asetäitja Emma Duncan võttis Betti Alveri. Aga Lydia Koidulat ma otse keeldusin ära andmast. Juba see on halb, et ta kaob sajakrooniselt, nii et las ta jääb vähemalt minu kontorissegi alles. Üks töökaaslane nõudis järjekindlalt naisluuletajat, aga ma veensin teda võtma selle asemel Tammsaare.

Välisuudiste toimetaja osutus kõige muude kohustuste kõrval oskuslikuks ja hoolitsevaks Gert Helbemäe vardjaks. Kui viibisin Eesti saadiku Margus Laidre ärasaatmispeol, oli mul suur rõõm kohtuda vanema daamiga Leicesterist, kes oli isiklikult Helbemäed tundnud. «Talle oleks see väga meeldinud,» ütles daam.

Suvel olin mitu nädalat ära, kuid meie toimetuse sekretär jälgis muude ülesannete kõrval (komandeeringute korraldamine Iraaki ja Afganistani, Hiina saatkonnast viisade hankimine, ajakirjanike abistamine rongidesse ja lennukitesse unustatud märkmike tagasihankimisel) piinliku täpsusega kastmisjuhiseid, mis ma olin talle jätnud. Kui tagasi jõudsin, olid kõik taimed hea tervise juures.

Ent minu töökaaslased polnud õnneliku näoga. Üks vanem ajakirjanik ütles süngelt: «See on nagu Nigeri delta.» Vaatasin ringi ja pidin nõustuma. Minu taimede ümber sumises pisikeste mustade putukate summ, kes ei jätnud kasutamata juhust ka ülejäänud toimetust väisata.

Palusin sõnaohtralt vabandust, öeldes, et tegemist on «tšekistputukatega», kes püüavad, nagu ajaloos varemgi juhtunud, Eestit saboteerida. See nali ei avaldanud mõju. Lähemal uurimisel jõudsin arusaamale, et süüdi on kompost, mitte taimed.

Nüüd ei olnud enam aega kaotada. Pomisedes «njet rastenija, njet problemõ», asusin halastamatult tegutsema, heites tosin väiksemat taime prügikasti ning istutades allesjäänud ümber uue komposti sisse.

Mu töökaaslased säravad taas. Kuid nüüd ootavad nad kannatamatult, millal taimed õitsema ja vilja kandma hakkavad. See nõuab päikeselist ilma. Economist võib mõjutada paljusid asju. Paraku mitte seda.