Jürgen Rooste: tabuteemad avalikkuse ees

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jürgen Rooste
Jürgen Rooste Foto: Peeter Langovits

Tabuteemadest nagu seksuaalne vägivald tuleb rääkida ka koolis, ehkki see on raske, kirjutab kirjanik Jürgen Rooste Õpetajate Lehes.

Kohtuprotsess mõne aasta eest tüdruku metsa viinud ja teda sääl seksuaalse vägivallaga hirmutanud poiste üle tekitas ühiskonnas diskussiooni. Loo detailid – sääl peituvad võimalikkused – olid nii ebameeldivad, et ühiskondlik õiglustunne ei saanud lõpuni leppida, et kohtu arvates polnud tegemist kuriteoga, kuigi otse «midagi hullu» ju ei juhtunud.

Seksuaalvägivallast on viimasel ajal rohkem räägitud, vabameedias netis on – küll varjunimede all – ilmunud paar avameelset lugu kasuisadest ja kasuonudest, kes terroriseerinud oma lähedasi nii joomise, vägivalla kui ka seksuaalse ahistamisega. Lisaks on juttu olnud ohvriabist.

Mul tuli oma ajakirjanikutöö ajast meelde mõnigi kole juhtum. Üks kolleeg sai uurida kohtutoimikuid, kus kirjeldati Eestis loodud vägivallapornot, mida «tootsid» ühe lapse vanemad ise. Selliseid jälke juhtumeid, mis avalikkuse ette ei jõuagi, on rohkem. Ühelt sotsiaaltöötajalt kuulsin lugu, kuidas külapoisid kasutasid ära vaimselt veidi alaarenenud plikat, lõpuks ka ta oma lähisugulased. Puht juriidiliselt oleks pooled küla mehed tulnud istuma saata, aga kuidas sa seda siis teed, eriti kui ohver end ise ohvrina ei taju, mis siis, et alaealine …

Ühesõnaga, Eestis on varjatud seksuaalvägivalda, säärast käitumist palju rohkem, kui me arvame, teame. Vägistamisstatistika – ja me ju teame, et suur jagu neist juhtumitest ei jõuagi politseisse – on piisavalt ebameeldiv ka sellisena. Aga karistused? Mäletan mõne aasta tagust juhtumit, kus üks kasuisa, kes oli oma kasutütart paari aasta vältel pahatihti suguühtesse sundinud, sai kaks aastat tingimisi. Mul on tunne, et maksupettureid karistatakse karmimalt …

Muidugi on meil nt rahvaluulest veel üsna lähedasest minevikust võtta meestelaulutekste, kus pilatakse-pilgatakse «äranaerdud» tüdrukut. Vägistamine jätab igal juhul inimese psüühikasse jälje, see inimene – olgu tüdruk või poiss, naine või mees – peab pikalt enesega vaimselt töötama, et jõuda normaalse seksuaalsuse, normaalse elulaadi juurde.

Ja igasugused märgid ühiskon­nalt, et me ei võta seksuaalvägivalda tõsiselt, on heidutavad. Üks india koolitüdruk langes mõni aasta tagasi avaliku pahameele alla (tapmisähvardusteni välja), kui kirjutas ajalehte arvamusloo, et lisaks sellele, et tüdrukutele õpetatakse, kuidas end riietada ja varjata ja tagasihoidlikult käituda, et sind ei vägistataks, võiks poistele õpetada, et tüdrukutega saab teistmoodi ka aega veeta, pääle vägistamise. Kurioosne juhtum? Indiast ikka kuuleb neid miskipärast, lootus on, et sellega sääl siis ka tõsiselt tegeldakse.

Aga Eestis? Mul on küll mure, et kuskil pinnahoovuste all on meil päris palju pedofiile või seksuaalselt vägivaldseid inimesi – jah, pealesunnitud seks on nende jaoks mingi võimuvahend, enesekehtestamine teise alanduste kaudu.

Ja ega seda ühiskonnast välja juurigi, kui me sellest ei kõnele, kui me neid üksikuid juhtumeid avalikkuse ette ei too. Tõsi, et see on nii pagana tundlik teema, kus esmalt tuleb kaitsta ohvrit – iga kord temast kõneldes teeme talle ju haiget –, siis on see tants väga hapral jääl. Aga midagi ei jää üle.

Tabuteemasid tuleb raputada, tuleb käsitleda. Ma saan aru, et sellest on koolis ka raske rääkida. Aga peaks. Sest neid spetsialiste ju on, kes oskavad tundlikult kõnelda. Neid saab kooli külla kutsuda ja … Lapse maailmas pole sageli nende asjade jaoks sõnugi, nad mõistavad ehk, et midagi on valesti, et nii ei peaks asjad käima ja olema, aga samas puudub neil oskus mõelda ja kõnelda tolles alles avastatavas ruumis. Seksuaalsus on püha ja oluline asi, üks inimeseks olemise atribuute, aluseid. Sellest lust ära võtta, rikkuda see ühe inimese jaoks, on suur kuritegu, see on nagu tühistaks natuke ta inimsust. Oma ajutise ihara lõbu nimel.

Ikkagi: 14 eluaastat on kummaliselt madal piir, et inimesele seksuaalelu lubada. Kui see piir oleks 16 või 18, oleks asi palju parem. Sest seadust saab ju inimlikult tõlgendada: kui nt 17-aastane käib omast tahtest 21-aastasega väljas, ei tähenda see, et politsei peaks sekkuma, kui «legaalne vanus» suguelu jaoks on ka 18. See on ikka selleks, et vältida päris kuritegusid, mitte seista armastusel tee pääl ees, eks. Nendele asjadele võiks uus valitsus ka praegu mõelda, on just paslik aeg. Me julgeme sellest kõigest rohkem kõnelda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles